Erinevalt Andrus Kivirähu lõbusast lasteraamatust „Kaka ja kevad“ on tänavune kevad tallinlaste jaoks tigedaksajav, sest paksu lumevaiba kiire sulamise järel oleme sattunud elama tõelisesse koerasitapealinna.
Lapsega pargis käies tuleb teda pidevalt kaitsta kümnete koerahunnikute eest, mida süütud loomad on kuude kaupa kokku kandnud. Tänaval ja tervisejooksurajal liikumine sarnaneb miinivälja ületamisega, sest kannatlikult tuleb põigelda pasahunnikute vahel. Sellegipoolest on jalatsid koju või tööle jõudes ikka pruunitriibulised ning haisevad jälgilt.
Kümneid miljoneid kroone Tallinna maksumaksja raha on investeeritud selleks, et luua avalikus ruumis kohti, kus linlased saaksid ennast hästi tunda. Aga need puhkealad on talvel halastamatult täis tehtud.
Muidugi kehtib ka Tallinn reegel, et koeraomanik peab oma lemmiklooma tagant rooja ära kasima. Muidugi on teoreetiliselt võimalik linlaste ühist elukeskkonda reostavaid loomaomanikke karistada, kuigi vaevalt teab keegi ühtegi eeskirju rikkunud koeraomanikku, kes oleks mupolt laste mänguväljaku täissittumise eest trahvi saanud.
Veel hullem on see, et hoolimata seaduste ja määruste jõust peab enamus koeraomanikke enesestmõistetavaks, et minu loom võib meie kõigi laste mänguväljakuid ja tänavaid reostada. Pole mingit vahet, kas pargis roojab kiige kõrvale uhkete medalitega tõukoer või seal hilisõhtul viina võttev joodik, laste mängukohta mürgitab see täpselt samavõrra.
Ainsaks lahenduseks on nulltolerants ehk lihtsalt sallimatus nende koeraomanike suhtes, kelle arvates peavad ülejäänud linlased loomuliku elukeskkonnana taluma nende lemmikute väljaheiteid. Lõpetuseks aitäh neile koeraomanikele, kes tõeliste eurooplastena oma penide tagant kasivad!
See lugu ilmus veidi toimetatult tänases Linnalehes.
6.4.10
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment