Suursaadiku lähetamine ja ustavusvanne

Viis aastat tagasi valis Eesti rahvas seda inimest, kes hakkab täitma Eesti suursaadiku rolli Euroopa Liidus. Valimiskastide juurde tuli vähe inimesi – kõigest 27% valijatest. See-eest olid need inimesed, kelle jaoks olid olulised väärtused nii Euroopa Liit kui ka Eesti toimetulek euroliidus.


Parimat Eesti suursaadikut euroliitu valida polnud raske, sest oma teadmiste ja kogemuste poolest oli 2004. aastal selgelt parim valik sotsiaaldemokraat Toomas Hendrik Ilves. Endine välisminister ja praegune president kogus 76 120 häält ning tõi sotsiaaldemokraatidele pooled Eesti kohtadest europarlamendis.


Meenutuseks ja võrdluseks niipalju, et toonane peaministripartei Res Publica sai Urmas Reinsalu juhtimisel kõigest 6,7% hääli. Ehkki respublikaanide sõjakas valimiskampaania „Murrame läbi!“ oli ülekaalukalt kõige kallim, osutus see täielikuks läbikukkumiseks võrreldes sotsiaaldemokraatide minimaalse eelarvega valimiskampaaniaga „Mõistus maksab!“.


Tänavused europarlamendivalimised erinevad 2004. aastast nagu öö päevast, kuna palju raskem on ennustada, kui palju osaleb valimistel neid inimesi, kelle jaoks mõistus maksab.


Kindlasti on tänavugi enamuses need valijaid, kes lähevad valimiskastide juurde selleks, et lähetada Brüsselisse võimalikult head Eesti saadikud. Need inimesed teevad oma valiku kandidaatide senist tööd ja nn eurokõlbulikkust hinnates. Oma austajad on kõigil senistel europarlamendi liikmetel, kes tagasi kandideerivad. Endisel välisministril Kristiina Ojulandil on selgelt välja kujunenud europoliitiku kuvand. Endine põllumajandusminister Ivari Padar on lisaks euroliidu põllumajanduspoliitikale viimasel kahel aastal peensusteni selgeks saanud ka liidu rahanduspoliitika.


Ent lisaks Eesti uute suursaadikute lähetamisele Brüsselisse toimub tänavu ka truudushääletus Keskerakonna esimehele Edgar Savisaarele. Kui Keskerakonnal õnnestub hääletuskastide juurde meelitada oma valijad, keda euroküsimused muidu külmaks jätavad, kuid kelle jaoks valimised on ustavusvanne Savisaarele, siis mõjutab see valimistulemusi keskpartei kasuks.


Oluline erinevus 2004. aastaga võrreldes on ka see, et eelmisel korral ei osalenud valimistel ükski peibutuspart. Kõik kandidaadid, kes valituks osutusid, tegelikult ka Brüsselisse läksid. Ühe erandina – üllatuslikult sotsiaaldemokraatide kolmanda numbrina valituks osutunud Ivari Padar loobus Brüsseli hiigelpalgast ja jätkas Eestis tööd meie erakonna esimehena.


Tänavu on selge, et Edgar Savisaar kandideerib puhta peibutuspardina. Kuigi ei saa välistada, et Savisaar möllibki end mõneks kuuks europarlamendi liikmeks. Ta võib juulis Tallinna linnapea kohast loobuda ning teha ajutiselt oma asemikuks mõne aselinnapea. Seejärel aga pärast oktoobrikuiseid valimisi linnapea kohale naasta.


Selline käitumine vähendab Savisaare riske ning ravib alaväärsuskompleksi. Kui Keskerakond sügisel Tallinnas võimult kukub, siis jätkab Savisaar partei juhtimist europarlamendi liikme seisuses, sest Riigikogu kohast jäi ta linnapeaks minnes ilma.


Keskerakonna juhi silmapaistev nõrkus on tema ebakompetentsus ja suhetevõrgustiku puudumine välispoliitikas. (Neist riigijuhtidest, kellega Savisaar 1991. aastal lävis, püsivad rivis veel vaid mõned SRÜ diktaatorid.) Ehkki Savisaar on pikalt juhtinud üht Eesti suurimat erakonda, on ta selle aja elanud välispoliitilises isolatsioonis. Edgar Savisaare kogemused välissuhtluses ja isiklike suhete võrgustik Euroopa riigijuhtidega pole Andrus Ansipi, Ivari Padari ja Mart Laari, vaid Karel Rüütli ja Marek Strandbergi tasemel. Kasvõi ajutinegi töö europarlamendis aitab keskpartei juhile välispoliitilist usutavust luua.


See lugu ilmus eilses Delfis.