Eesti esimesed viis aastat hiirelõksus

2001. aasta alguses omandas pikaaegne Euroopa Liidu pailaps Eesti kurva kuulsuse, sest hoolimata väikeriigi edust liitumisettevalmistuste tegemisel pidas üle poole Eesti kodanikest õigeks hääletada rahvahääletusel euroliitumise vastu.

Eesti oli kümne Ida-Euroopa riigi seas ainukene riik, mille kodanike enamus suhtus euroliitu eitavalt. Seetõttu muutus Tallinn igat sorti euroliidu juhtide jaoks misjonirännakute sihtkohaks, kuhu tuldi uskmatutele selgitama, miks euroliiduga ühinemine peaks meilegi olema sama ihaldusväärne eesmärk nagu ungarlastele või leedukatele.

Euroliidu üllataval ebapopulaarsusel oli kaks põhjust. Esiteks oli toonane Mart Laari juhitud valitsus erakordselt ebapopulaarne ning valijad umbusaldasid ka mainetu valitsuse europoliitikat. Teine, ja olulisem põhjus oli see, et eestlased ei teadnud Euroopa Liidust suurt midagi ning teadmatus võimendas emotsionaalseid hirme, millest tugevaim oli kartus liitumisega kaasneva üldise järsu hinnatõusu ees.

Emori väärtushinnangute uuring jagas toona Eesti kodanikud neljaks rühmaks. Euroliidu kindlad pooldajad jagasid ühenduse väärtusi ning pidasid liitumist hädavajalikuks, et Lääne-Euroopale arengutasemelt järele jõuda. Euroliidu veendunud vastased võitlesid Eesti võimalikult suure suveräänsuse eest. Kõige suuremad olid aga kõhklevate euroliidu pooldajate ja vastaste rühmad. Mõlema kõhklejate rühma jaoks oli kõige olulisem see, kas euroliidust tõuseb nende peredele kasu või kahju.

Maailm läbi raha filtri
Emori sotsioloogid sõnastasid selle nähtuse otsesõnu: suur osa Eesti kodanikke näeb maailma läbi raha filtri, neile mõjuvad eelkõige isikliku eluga, mitte abstraktsete ühiskondlike arengutega seotud väited. See nähtus pole Eesti rahvuslik eripära, sest paljude Põhja-Euroopa rahvaste suhtumist euroliitu kujundab kõige tugevamalt sama kasust ja kahjust johtuv hinnang.

Paraku kõnetasid Euroopa misjonärid ja Eesti riigijuhid sajandi alguses Eesti valijaid vales keeles, sest õõnes eurospiik kõlas Eestis kurtidele kõrvadele. Inimeste usaldus tekkis alles siis, kui loosungite loopimise asemel hakati huvirühmadele asjalikult selgitama, mida euroliitumine tegelikult kaasa toob.

Näiteks paljud Eesti põllumehed ei uskunud, et euroliit hakkab neile tõesti maksma enneolematult suuri toetusi ning aplodeerisid pigem eurovastastele, kes väitsid, et tasuta juust on ainult hiirelõksus. Põllumehi võis ka mõista, sest enne euroliidu toetuskraanide avamist nõuti neilt suuri investeeringuid nn euronõuete täitmiseks. Veendumine selles, et euroliit tõesti aitab vaesemaid maid järele, tekkis alles siis, kui käivitusid esimesed liitumiseelsed põllumajanduse toetamise, aga ka teede-ehituse ning keskkonnakaitse programmid.

Ka vahetult pärast 2003. aasta septembris toimunud rahvahääletust tehtud avaliku arvamuse uuring näitas, et nii jaatajate kui eitajate jaoks olid kõige olulisemad põhjused valiku tegemisel just kasu või kahju saamisest lähtuvad argumendid: elatustase tõuseb versus elu läheb raskemaks.

Esimesena jõudiski Euroopa Liit 1. mail 2004 Eesti bensiinijaamadesse ja suhkrulettidele, kus hinnad järsult kerkisid. Ometi on eestlased tagantjärele tarkusega euroliitumisega väga rahul.
Kui 2003. aasta septembris toimunud rahvahääletusel toetas euroliitumist 67% kodanikest, siis liitumise järel on toetus järjekindlalt tõusnud. Uue rekordtaseme saavutas meie eurojaatus kahe aasta taguste aprillisündmuste ajal, mil euroliidu eesistujamaa valitsusjuht Angela Merkel kaitses isiklikult Eesti suursaadiku julgeolekut selleks Venemaa presidenti survestades.

Teadsime, kuhu läksime
Mullu sügisel vastas 78% Eesti kodanikest jaatavalt eurobaromeetri küsimusele, kas kõiki asjaolusid arvestades on teie riik Euroopa Liidu kuulumisest kasu saanud. (Eestist on ses edetabelis 79% eespool ainult Iirimaa.)

Nii üksmeelne arusaam näitab, et eestlastel oli tegelikkusele vastav arusaam selle kohta, mida Euroopa Liit meile kaasa toob. Erinevalt mõnest liikmesriigist, kus ülioptimistlike lubadustega köeti inimeste ootused ebarealistlikult kõrgeks ning pärast jaatavat rahvahääletust saabus mõne aastaga pohmell.

Teisalt näitab kõrge toetus, et jätkuvalt hindavad paljud Eesti kodanikud euroliitu pragmaatiliselt lähtuvalt sellest, kas see on meile ühiskonna ja inimestena kasulik või mitte. Eesti riigieelarve maht on tänavu langenud 90 miljardi kroonini ning see väheneb peatselt veelgi. Ligi 12 miljardit krooni sellest summast voolab meie riigikassasse Brüsselist. Lahutage riigieelarvest see summa ning meie põllumajandust, tööpoliitikat, teede-ehitust ja veel mitut valdkonda tabaks pankrot.

Jätkuvalt kõrge toetus euroliidule on olnud ühiskonna tervisele kasulik, sest see on koondanud meie energia liikmelisusest tulenevate võimaluste võimalikult tõhusale ärakasutamisele. Kui valijate seas oleks arvukalt eurovastaseid, siis kuluks meil palju aega ja auru emotsionaalsetele aruteludele Eesti ja euroliidu tuleviku jaoks teisejärgulistes küsimustes. Mõneti on Eesti kodanike rahulolu euroliiduga mõjunud isegi halvasti, sest kuna asjad näikse minevat hästi, siis ei huvitu valijad ja ajakirjandus sellest teemast mõne erandiga peaaegu üldse.

Elanike rahulolu euroliitumisega on oluliselt mõjutanud meie poliitikute käitumist, sest jätkuvalt pole Eestis ühtki tõsist eurovastast erakonda. 2003. aastal lootis Keskerakond rahvahääletuse eurovastasusega oma valijaskonda laiendada, kuid nüüd kandideerib perekond Savisaar eurovalimistel igati positiivse programmiga.

Enne rahvahääletust hirmutasid eurovastased eesotsas Igor Gräziniga rahvast loosungiga „Ühest liidust tulime, teise liitu tormame!“ Nüüd viib Igor Gräzin ühest liidust tulemise ja teise liitu minemise loosungit isiklikult ellu, sest omaaegne N Liidu ülemnõukogu saadik tahab väga saada ka Europarlamendi liikmeks. See sama mees, kes viis aastat tagasi väitis, et euroliitumine tähendab Eesti majanduse kokkukukkumist ja pensionäridele näljapäevi, teatab nüüd valimispropagandat tehes sõna-sõnalt: „Kandideerin, sest ma armastan Euroopat ja olen eurooplasena uhke, et kaasaegne tsivilisatsioon sai alguse siit.“

Hannes Rumm juhtis aastatel 2001-2004 Eesti valitsuse euroteavituse töörühma.

See lugu ilmus tänases Sirbis.