Miks on töötukassas nii vähe raha?

Peaminister Andrus Ansip kurtis 2005. aasta sügisel ühel valitsuse pressikonverentsil suurt muret: „Me korjame töötukassasse raha kokku ebamõistlikult palju. Praeguseks on kogunenud jääk 1,86 miljardit, aasta lõpuks 2 miljardit, mõne aja pärast 3 miljardit ja tuleb tunnistada, riigil ei ole selle rahaga midagi peale hakata, sest see raha on seotud väga kindla kasutusotstarbega/…/.“

See mure näitab, et Andrus Ansipi arvates ei kehtinud Eestis majandusseadused, mille kohaselt majanduskasvule järgneb varem või hiljem alati majanduskriis ning siis läheb töötukassa reserve hädasti vaja. Peaministril oli ka oma ettepanek „mõttetult“ koguneva raha vähendamiseks: „Teatavasti juba mõned kuud tagasi tegin mina ettepaneku alandada töötuskindlustuse maksumäärasid tööandjal ja töövõtjal mõlemal poole võrra ehk siis 1%st töötajatel oleks selle ettepaneku järgi võinud saada uueks maksumääraks 0,5% ja tööandjatel 0,5%st 0,25%.“

Kuna peaministri muret jagas ka Keskerakonna esimees ja toonane majandusminister Edgar Savisaar, siis kärbiti alates 2006. aastast töötuskindlustusmakse määra. Alates 2002. aastast, mil sotsiaaldemokraat ja sotsiaalminister Eiki Nestor töötuskassa käivitas, maksis iga töövõtja töötukassasse 1% oma palgast ja tööandja 0,5% iga töötaja palgast. Ansip ja Savisaar vähendasid töötuskindlustusmakse määra töötajal 0,6% ja tööandjal 0,3% peale. (Otsuse tegi 2005. aastal vormiliselt töötukassa nõukogu, kuid valitsus võinuks selle tagasi lükata.)

Maksumäära vähendamise tulemusena oli töötukassal majanduskriisi puhkedes mullu reservis ainult 3,1 miljardit krooni ning see raha sulab kiire tööpuuduse kasvu ajal nagu lumi kevadpäikese käes. See summa võinuks olla poole suurem ja Eesti riigi mure töötukassa pärast poole väiksem, kui maksemääraga poleks mängitud.

Kõrgem töötuskindlustusmakse määr oli mõistlik ja valutu nii ettevõtjate kui töötajate jaoks kiire majanduskasvu ajal, mil ettevõtjad teenisid megakasumeid ning keskmine palk kasvas 15% aastas. Korraliku reservi kogumise asemel võimendas valitsus populistliku käitumisega majanduse ülekuumenemist ja sellega kaasnenud tarbimistralli.

Nelja aasta taguse populismi tõttu oleme nüüd olukorras, kus töötukassa täitmiseks tuleb maksemäära tõsta koguni 2 protsendini töötajatel ning 1 protsendini ettevõtjatel. Seda olukorras, kus palgad ei tõuse vaid langevad ning paljud ettevõtjad vaaguvad pankroti äärel. Paraku ei ole Ansipi-Savisaare valeotsuste parandamiseks teist teed, sest riigikassas pole praegu kusagilt võtta vaba raha, millega töötukassa puudujääki katta.

Töötukassa niigi kiiresti kahanevaid reserve ähvardab veel tempokamalt sulatada uus töölepinguseadus, mis vähendab ettevõtjate kulusid koondamisel ning suurendab töötuskindlustusmakseid töötutele. Iseenesest on uues töölepinguseaduses sees õiged põhimõtted. Töötaja jaoks on neist olulisem see, et kuna tema koondamishüvitis väheneb, siis suureneb töötuskindlustushüvitis. Kui seni saab töötu esimestel tööta olnud kuudel 50% oma varasemast palgast, siis uue seaduse alusel koguni 70%.

Ettevõtjate jaoks on olulisim muutus see, et koondamise puhul ühes konkreetses ettevõttes jagavad solidaarselt maksukoormust teisedki ettevõtjad. Uue töölepingu seaduse jõustumise hetkest maksab konkreetne ettevõte igale töötajale ühe kuu koondamisraha, ülejäänud koondamisraha maksab töötukassa sellest summast, mida teised ettevõtjad on sinna kindlustusmaksena sisse maksnud.

Eelmisel neljapäeval tuli peaminister Andrus Ansip välja ulja mõttega, mille kohaselt töölepinguseadus jõustuks 1. juulist osaliselt. Jõustuksid ettevõtjale kasulikud muutused, nagu näiteks väiksemad koondamistasud, kuid ei jõustuks töötajale kasulikud muutused, nagu näiteks suuremad kindlustushüvitised.

Sotsiaaldemokraadid kinnitavad, et niisugust seadusemuudatust praegune valitsus vastu ei võta ning peaministri uitmõtteks see jääbki. Töölepinguseaduse vaidlesid pikalt ja pingeliselt läbi ametiühingud ja tööandjad nii, et mõlema poole huvid on tasakaalukalt esindatud. Seda tasakaalu ei luba me rikkuda.

Kui riigil on vaja töötukassa päästmiseks kulusid kokku hoida, siis võib kaaluda seaduse jõustumistähtaja nihutamist poole aasta võrra edasi, sest nii säästetakse koos maksemäära tõusuga hinnanguliselt 800 miljonit krooni. Sellise lahenduse puhul koheldakse ettevõtteid ja töötajaid võrdselt, mitte ei koorita töötuks jäänud ja niigi suures šokis inimestelt seitse nahka.

See lugu ilmus tänases Delfis.