Spinternet ja sõnavabadus

Spinternet on uudissõna, mis tekkis „interneti“ ning suhtekorraldajate ja poliittehnoloogide oskussõna „spinnimine“ ristamisel. (Spinnimine omakorda tähendab meedia vahendusel avalikkusele näiliselt usaldusväärse, kuid tegelikult kellegi huve teeniva info ettesöötmist.)

Uudissõnaga spinternet kirjeldas äsja Tallinnas esinenud internetiuurija Jevgeni Morozov nähtust, mida ta peab uueks ja veel halvasti tajutud ohuks sõnavabadusele.

Internetiajastu koidikul loodeti, et uus suhtlusvahend aitab kaasa demokraatia ja sõnavabaduse arengule, sest erinevalt varasematest kommunikatsioonivahenditest on kuitahes võimsal valitsusel seda raske kontrollida. Paraku on selgunud, et ärakeelamise asemel kasutavad ebademokraatlikud valitsused internetti osavalt oma huvides.

Morozov kirjutas hiljuti New York Times’is hoiatavalt: „Paljud neist (autoritaarsetest) valitsustest on lihvinud oma internetistrateegiad tsensuuriülesteks ja kasutavad hoopis vaevumärgatavamaid ja raskemini tuvastatavaid viise teisitimõtlemise kontrollimiseks, sageli lihtsalt omaenda sõnumeid veebi sokutades ja neid sõltumatute arvamustena esitledes."

Kõige äärmuslikumad spinterneti näited pärinevad näiteks Hiinast, kus kompartei maksab erafirmadele selle eest, et need netist võimuvastaseid tekste otsivad ning sellele tugineva arutelu komparteile vajalikus suunas juhivad. Või Venemaalt, kus Kremli-meelsed noorteorganisatsioonid monitoorivad pidevalt rahvusvahelisi netiväljaandeid ning sealsetes kommentaarides Kremli sõnumeid levitavad.

Loomulikult tegelevad spinterneti abil ajupesuga mitte ainult autoritaarsed valitsused, aga ka näiteks äärmusrühmitused ja eraettevõtted.

Ka Eestis on autoritaarsed poliitikud asunud internetti spinternetiks muutma. Eredaim näide sellest on uudis, et Tallinna linnavalitsus maksab Inno ja Irja Tähismaale 200 000 krooni ühe raamatu kirjastamise ettekäändel. Võib arvata, et suur osa sellest raha ei kulu mitte raamatu kirjutamiseks, vaid selle autoritele kuuluva menuka ajaveebi abil Keskerakonna konkurentide halvustamiseks.

Kui keegi arvab, et olen blogijate suhtes ülekohtune, siis soovitan nende honorari võrrelda meie parimate kirjanike autoritasudega. Jaan Kaplinski saab kultuurkapitalilt romaani kirjutamiseks autoristipendiumi 40 000 krooni, viimaste luulekogude stipp on Nobeli kirjanduspreemia vääriliseks arvatud kirjanikul 20 000 krooni. Nii Andrus Kivirähki menuromaani „Mees, kes teadis ussisõnu“ kui ka Doris Kareva koondkogu „Deka“ väärtustas kulka 25 000 krooni suuruse autoristipendiumiga. Kas keegi tõesti usub, et ühe parteipropagandistliku raamatu honorar on 5-6 korda suurem kui Eesti andekaimate kirjanike autoritasu?

Eelnevat oletust kinnitas Eesti Ekspress, mis eelmisel nädalal avaldas loo sellest, kuidas kurikuulsat blogi kahtlustatakse mitme inimese teadlikus laimamises. Kui see süüdistus kinnitust leiab, siis paljastub uus ja eriti küüniline ärimudel: reklaamimüügi asemel võib ajaveebis raha teenida laimu levitamisega.

Spinterneti muudab eriti ohtlikuks asjaolu, et internetiajastul on kiiresti taandarenenud kriitilise lugemise oskus. Nõuka ajal arenes Eestis täiuslikkuseni välja ridade vahele kirjutamise ja ridade vahelt lugemise kunst, sest teisiti polnud ülirangelt kontrollitud ühiskonnas võimalik vähegi tõest infot edastada. Internetiajastu meediatarbijad kalduvad teise äärmusse, sest infokülluse ja meediatarbimise killustumise ajastul võtab noor internetipõlvkond kõike võrgus levivat puhta kullana.

Muidugi mõistavad internetikasutajad, et mistahes poliitiku või firma kodulehekülg või blogi esindab selgelt selle autori või omaniku huve. Just seetõttu kasutatakse internetikasutaja lollitamiseks näiliselt erapooletuid, kuid tegelikult tugevasti kallutatud infokanaleid.
Ainus vahend spinternetiga võitlemiseks on teadvustada internetikasutajatele, et spinternet on olemas ja levib ohtlikult kiiresti.

See artikkel ilmus tänases Eesti Päevalehes.