31.10.07

Ärgem karistagem Gerd Kanterit Hiina kommunistide pattude pärast!

Eilses Eesti Päevalehes jahmatas reformierakondlane Silver Meikar ettepanekuga karistada Gerd Kanterit ja teisi meie tippsportlasi Pekingi olümpiamängude boikoteerimisega, kuna Hiinas rikutakse inimõigusi.

Ilmselt ei saa Meikar üldse aru, et pikki aastaid OM-medali nimel töötanud sportlaselt võtab boikott võimaluse lõpetada oma elutöö.

Kahjuks on olümpiamänge varemgi boikoteeritud, aga need on vead, millest õppida. Kui USA jäi kõrvale 1980. aasta Moskva olümpiamängudest, siis ei mõjutanud see N Liidu poliitikat vähimalgi määral.

Ka N Liidul ei õnnestunud mitte kuidagi mõjutada USA-d Los Angelese olümpiamängude boikoteerimisega 1984. aastal. President Ronald Reagani karistamise asemel karistasid kommunistid selle otsusega võrkpallur Viljar Loori, korvpallur Heino Endenit, vasaraheitja Jüri Tamme ja sadu teisi sportlasi, kellelt võeti võimalus võistelda OM-medalite pärast.

Päris haige on aga Meikari väide nagu oleksid Pekingis võidetud medalid „verised”. Sama loogika järgi peaksime häbenema Kristjan Palusalu 1936. aastal Berliinis võidetud kahe kuldmedali pärast, sest Hitler oli selleks ajaks koonduslaagrisse toppinud juba sadu tuhandeid poliitilisi konkurente, juute, mustlasi ja vaimuhaigeid.

Õnneks on eestlased Palusalu kuldmedalite üle õigusega uhked. Eriti sümboolne oli see, et klassikalises maadluses võttis Palusalu Kurt Hornfischerit kullaheitluses Adolf Hitleri silme all, sest führer oli isiklikult tulnud kaasa elama aaria rassi triumfile ühel toonaste mängude kõige prestiizhikamal alal.

Olen vaid ühes Meikariga sama meelt – Hiinas rikutakse inimõigusi. Aga nende rikkumiste vastu protestimiseks on poliitik Meikaril palju paremaid vahendeid kui sportlaste karistamine. Sissejuhatuseks soovitan Meikaril nõuda, et kõik reformierakondlased lahkuksid Riigikogu Eesti-Hiina sõprusrühmast. Järgmisena saab peaministrilt ja välisministrilt nõuda jõulisi välis- ja kaubanduspoliitilisi samme. Poliitikud jäägu oma ja sportlased oma liistude juurde.

See artikkel ilmus ka tänases Eesti Päevalehes.

1 comment:

Anonymous said...

Hea Hannes,

Eesti on demokraatlik riik ja seega on lubatud arvamuste paljusus. Mul on hea meel, et mu artiklile vastasid ja nii mõenski mõttes olen Sinuga ühel nõul. Natuke kurb on, et Su vastus kohati liiga sildistav ja demagoogiline oli, aga ju on sportlaste edu nii tugevalt Su südames.

Kirjutasin pikema vastuse oma blogis (http://www.meikar.ee/blog/?p=362). Siin ütlen veelkord aiäh, et aitasid debatil tekkida ning ütlesid selgelt välja, et Hiinas on inimõigustega suured puudujäägid. See on muuseas poliitikule väga julge avaldus.

Tervitused Georgiast,
Silver Meikar