Kodusõda Eesti moodi

Alates Aleksander Einselnist ja lõpetades Tarmo Kõutsiga on kõik Eesti kaitseväe juhatajad lõpetanud oma ametis tõsise tüliga kas kaitseministri või presidendiga.

Ei ole mingit põhjust arvata, et kaitseväe juhatajad on eriti konfliktsed inimesed. Samuti pole põhjust arvata, et väga erinevad poliitikud - alates president Lennart Merist ja lõpetades kaitseminister Jürgen Ligiga - on eriti konfliktsed ning kaitseväe suhtes pahatahtlikud inimesed.

Mis siis on nende 15 aastat kestnud ja Eesti riigikaitse arengut pidurdanud ohtlikult konfliktide põhjus? Põhjus peitub ajaloos. Nagu osutas Riigikogu põhiseaduskomisjoni ja riigikaitse komisjoni ühisistungil riigiõiguse ekspert Ülle Madise, kirjutasid meie põhiseaduse autorid selle riigikaitse osasse presidendi ja kaitseväe juhataja eriti tugeva rolli tulenevat ühest õigustatud hirmust.

Selleks hirmuks oli 1991-1992. aastal kartus, et Eestis tuleb demokraatlike valimiste tulemusena võimule valitsusjuht, kes võib kaitseväe abil ebaseaduslikult võimu haarata. Just seetõttu tõsteti põhiseaduses kaitseväe juhataja sisuliselt peaministriga võrdsele tasemele ning lisaks anti presidendile riigikaitse juhtimises kõigi teiste valdkondadega võrreldes ebatavaliselt suur otsustusõigus. Toon vaid ühe näite: kaitseväe juhataja nimetab ametisse Riigikogu erinevalt kaitseministrist, kes astub ametisse lihtsalt ühe valitsuse liikmena.

Nüüd, 15 aastat hiljem, võime rõõmuga tõdeda, et toonased hirmud ei olnud õigustatud. Seetõttu on mõistlik "normaliseerida" kaitseväe juhataja ja presidendi staatus põhiseaduses. Rõhutan siinkohal, et algatus põhiseaduse muutmiseks tuli presidendilt. See on mitte ainult Eestis, vaid mujalgi kaunis ebatavaline, et riigipea ise loobub osast oma võimust. Tavaliselt käituvad poliitikud vastupidiselt. Seega on riigipea omalt poolt esimese vajaliku sammu teinud.

Nüüd on vaja Riigikogul teha järgmine samm, muuta põhiseadust ning korrastada riigikaitse juhtimise süsteemi tervikuna.

Eelmisel aastal kirjutas Andrei Hvostov Eesti Ekspressis umbes nii: tüli kaitseministeeriumi ja kaitseväe juhtide vahel on läinud nii ägedaks, et kohati tundub, nagu oleks need kaks organisatsiooni unustanud, et nende ülesanne ei ole sõdida mitte üksteisega, vaid Eesti riigi vaenlastega. See väide on ajakirjanduslikult liialdatud, kuid tugev hoiatav tõetere peitub selles kindlasti.

Just seepärast on sotsiaaldemokraadid veendunud, et põhiseaduse muutmine president Toomas Hendrik Ilvese pakutud viisil aitab korrastada Eesti riigikaitse juhtimist mõistlikul moel. Loomulikult on selleks vaja lisaks põhiseadusele muuta alama astme õigusakte ning jõuda lõpuks ometi kaitseväe korralduse seaduse vastuvõtmine, mida pole suudetud 15 aastat valmis saada.

Meil on heameel, et selle töö tegemiseks loob Riigikogu erikomisjoni. See tähendab, et jäme ots riigikaitse edasisel korraldamisel ei ole kolmest erakonnast koosneva valitsuse, vaid kõigi kuue Riigikogus esindatud erakonna kätes ühiselt. Rõhutan siinkohal samuti nagu põhiseaduse muudatuse esimesel lugemisel, et Riigikogu fraktsioonid ei pea siin äraootavalt valitsuse otsa vaatama, vaid ise liidrirolli võtma.

Seepärast toetavad sotsiaaldemokraadid põhiseaduse muudatuse teise lugemise lõpetamist ning põhiseaduse muutmist veel selles Riigikogu koosseisus. Lükates põhiseaduse muutmise ning sellest tulenevalt ka teiste seaduste muutmise edasi nelja aasta võrra võtame me endale vastutuse uute võimalike konfliktide eest kaitseväe juhataja, kaitseministeeriumi ja presidendi vahel. Jõuan siis jutuga tagasi oma kõne alguse juurde ja meenutan, et neid konflikte on minevikus olnud hoiatavalt palju.

Loodan, et Riigikogu jõuab põhiseaduse muutmises ning teistes vajalikes seadusemuudatustes järgmiseks kevadeks üksmeelele. Kui me selles tempos edasi liigume, siis oleme põhiseaduse muutmisele kulutanud ühe aasta ehk veerandi oma töö ajast. Kiirustame aeglaselt, nagu manitses kolleeg Evelyn Sepp.