19.10.07

Sotsiaaldemokraadid ja Iraak

Tüütu on juba mitmendat päeva jutti lehtedest lugeda, et sotsiaaldemokraatide seisukoht Iraagi missiooni pikendamise osas pole selge. On selge ja juba ammu.

Sotsiaaldemokraatide ministrid toetasid valitsuses teiste välismissioonide kõrval ka Iraagi missiooni pikendamist ning seda otsust toetab ka sotsiaademokraatide fraktsiooni enamus Riigikogus. Seega pole mingit alust põnevust tekitavatel, kuid sisuliselt eksitavatel väidetel nagu püsiks Iraagi missiooni pikendamine Riigikogus noateral.

Seejuures käituvad sotsiaaldemokraadid selles küsimuses väga järjekindlalt ning oma põhimõtteid muutmata. Enne eelmisel kevadel toimunud valimisi olid sotsiaaldemokraadid opositsioonis ning enamus minu erakonnakaaslastest hääletas ka siis valitsusevastutusest vabana missiooni pikendamise poolt. Minu hea kolleeg Eiki Nestor hääletas eelmises Riigikogu koosseisus opositsionäärina Iraagi missiooni vastu ning hääletab nüüd ka valitsusliidu liikmena missiooni pikendamise vastu.

Nestori käitumises pole seejuures midagi imelikku, sest kuigi Iraagi sõda alustas vabariiklane Bush, on isegi USA Kongressi vabariiklaste seas küllaga poliitikuid, kes pooldavad ameeriklaste kohest väljatõmbamist Iraagist.

Soovitan sotsiaaldemokraatide käitumist ja põhimõttekindlust võrrelda Keskerakonnaga, mis enne 2005. aastat opositsioonis olles lubas suure suuga "Eesti poisid jõuluks koju!" Kui aga keskerakondlased kaheks aastaks valitsusse pääsesid, hääletasid nad tuimalt Eesti poisid veel kahtedeks jõuludeks Iraaki. Nüüd ollakse jälle opositsioonis ja jälle kõvahäälsed Iraagi missiooni vastased. Kust tuul, sealt meel.

Mõni sõna sellest, miks mina hääletan Iraagi missiooni pikendamise poolt. Olen täiesti nõus nendega, kes peavad valeinfol tuginevat Iraaki tungimist ning eriti okupatsiooni alguses USA valitsuse tehtud otsuseid väga rumalateks. Paraku ei pööra praegune vägede väljatoomine aega tagasi, vaid tekitab väga suure tõenäosusega Iraagis pika ja ohvriterohke kodusõja. Iraagi inimesti endi kannatustest rääkimata on muu maailma jaoks selle kodusõja tagajärjeks sajad tuhanded - kui mitte miljonid - põgenikud ning Iraagist kogu maailma tulvav terroristidelaine.

Viimase aja lööklauseks on missiooni vastaste seas kujunenud retooriline küsimus: kas siis Eesti on see viimane loll, mis USA-d Iraagis toetab? Ei, ei ole. Tõenäoliselt jääb 2008. aasta Eesti kaitseväelastele Iraagis viimaseks.

Kuna riikidevahelised suhted on delikaatsed, esitan mõistukõneliselt ühe põhjenduse selle kohta, miks Iraagi missiooni jätkamine USA liitlasena pole rumal, vaid tark tegu. Kujutage ette, et te kutsute naabrid talgutele puid lõhkuma ja riita laduma. Algul on talgulisi palju, aga siis hakkab vihma sadama, töötada on vastik ja raske. Üksteise järel hakkavad naabrid lahkuma. Kellele te olete raske päeva lõpuks rohkem tänulik: kas sellele naabrile, kes esimesena vihma käest varju kiirustas või sellele, kes teid õhtuni abistas?

6 comments:

Sirje said...

Kujuta ette, et tore naabrimees kutsub sind naaberkülasse inimesi tapma. Kuna on hea sõber, siis lähedki või?

Imelik võrdlus see puulõhkumisega. Minu teada folklooris kasutatakse seda võrdlust hoopis ühe teise tegevuse kohta.

Hannes Rumm said...

Hea Sirje, Eesti ja teiste rahvaste kaitseväelased ei ole Bosniasse, Iraaki ja Afganistani läinud kedagi tapma, vaid sealseid inimesi omavahelise vaenu eest kaitsma. Seega on kohatu hoopis Sinu võrdlus. Kas see on suur õnn kohalikele inimestele kui lasta puhkeda kodusõdadel Afganistanis ning Iraagis?

Sirje said...

Ilmselt oled sa informeeritud inimesena tutvunud USA poolt 2006 tehtud uurimusega The Iraqi Public on the US Presence and the Future of Iraq (dokumendi interneti asukoht on seepärast selline, et ma polnud kindel, et uurimus võiks välismaises serveris igavesti püsida), kus selgub, et Ülekaalukas enamus iraaklastest (97% sunniitidest, 82% si'iitidest) usub, et võõrvägede viibimine nende kodumaal kutsub esile rohkem vägivalda kui see ohjeldada suudab. Enamik iraaklastest (92% sunniitidest, 62% si'iitidest) kiidab heaks võõrvägede vastu sooritatavad rünnakud.

Millised on eesti argumendid iraaklaste argumentide vastu? Sisuliselt on see sõjaline okupatsioon, millele ei ole tegelikku põhjust (vähemalt Eesti riigil pole). Kusjuures ei ole ka teada ühtegi näiteks majanduslikku põhjendust Eesti sõjaväelaste viibimiseks näiteks Iraagis. Meie sõdurid tegelevad iraagis peamiselt kohalike inimeste kodude läbi otsimistega. Loomulikult ilma mingite läbiotsimist lubavate kohtuordenite vms. Selle nimetus võiks olla bandiitlus.

Lõppkokkuvõtteks võiks ju üle lugeda laibad - nii kohalike elanike kui erinevate riikide sõdurite. Vähe usutav, et nende laipade hulk suureneks, kui võõrväed riigist lahkuvad.

Kelle vastu võitlevad meie sõdurid neis riikides? Kohalike elanike. Nõukogude väed koos eestlastega võitlesid kunagi Afganistanis bin Ladeni (kes oli siis veel USA sõber) vastu. Praegu võitleme me jällegi bin ladeni vastu, sest USA loobus bin Ladenist. Kuidagi skisofreeniline? Või peabki välispoliitika hullumeelsusele sarnanema?

Kui mingil pindalal on hulk sõdureid, siis on igasuguse loogika järgi seal surmasaanute hulk suurem, kui siis kui neid sõdureid seal pole. Suurem osa rünnakuid iraagis ja ka afganistanis toimuvad kohalike ja okupeerivate sõdurite vahel. Võõraste sõdurite lahkumisel selliseid rünnakuid ju ei oleks. Poleks vajadust teha turuväljakul plahvatusi hetkel, kui seal on võõrsõdurid. On ju loogiline?

mkiis said...

Et nagu 2008 jääb viimaseks? Hahahaha, no kohe kuidagi ei usu seda.

Anonymous said...

Hannes Rumm, küsija sirje ootab Teie vastust oma kommentaarile. Kuidagi näotu oleks sellest nüüd kõrvale hiilida ja teeselda, et seda kommentaari ei ole.

Anonymous said...

KORDUS! Hannes Rumm, küsija sirje juba kaks nädalat ootab Teie vastust oma kommentaarile. Kuidagi näotu oleks sellest nüüd kõrvale hiilida ja teeselda, et seda kommentaari ei ole.

Milleks Teile blogi kui Te seda ei külasta!?