7.10.07

Eesti oma kullapalavik

Eesti oma kullapalavik puhkes kolm aastat tagasi. Ei, kulda Eestist ei leitud, küll aga avastati mitu rikkalikku vaba raha leiukohta. Eestlased, kes tahtsid kiiresti oma elujärge parandada, ei pidanud sõitma Alaskasse kulda kaevandama. Piisas sellest, et astuda sisse suvalisesse pangakontorisse ja kümned tuhanded Eesti pered väljusid sealt paugupealt uue kodu ning paarikümneaastase võlakoormaga.

Elu näis imeilus. Euroopa Liiduga ühinemine tõi Eestisse välisinvesteeringud ja toetusmiljardid. Majandus kasvas ligi 10% ning palgad tõusid 15% aastas. Harjumaa põldudel kasvasid uued elamurajoonid kiiremini kui kartul või kapsas.

Keset seda tarbimistralli kurtis Eesti Pank kurtidele kõrvadele: kui kommertspangad jätkavad massilist eluasemelaenude andmist, siis kuumutab see üle Eesti majanduse ja võib lõppeda valusa tagasilöögiga.

Muidugi polnud midagi paha selles, et paljud Eesti pered said endale laenurahaga korraliku kodu. Aga Eesti Pank nägi õigusega ohtu selles, kui Põhjamaade pangad pumpasid lühikese ajaga Eestisse suurusjärgus sada miljardit krooni ja jagasid selle lõdvalt laiali. See laenuraha põhjustas kinnisvarabuumi, mille käigus korterite ja majade hinnad kerkisid kosmiliseks. Laenuraha mass kasvatas metsikus tempos kogu Eesti sisetarbimist, mis omakorda kergitas järsult palku eraettevõtetes.

Mida tegid Eesti Panga hoiatuste peale meie tublid Põhjala pangad Hansa, Ühis, Nordea ja Sampo? Võitlesid meeleheitlikult turuosa, see tähendab võimalikult suure laenusaajate arvu pärast. Kui algul nõudsid kommertspangad laenusaajatelt oma kodu soetamiseks suurt esmast sissemakset ning hindasid inimeste maksevõimet kainelt, siis omavahel konkureerides lasti seda latti süüdimatult allapoole.

Pangad tegid, kes vastutab?
Ühel hetkel tõmmati pankade peakorterites hädapidurit, sest isegi suurte Põhjala pankade jaoks läksid nende riskid Eestis liiga suureks. Mistahes Põhjala panga jaoks tähendab must stsenaarium Eestis või Lätis lihtsalt kahjumit pärast pikki aastaid kõva kasumi teenimist. Tuhandetele nende klientidele võib pankade lõtv laenupoliitika karmistuvas majanduskeskkonnas tähendada aga seda, et nad jäävad hätta laenu tasumisega ning peavad loobuma kenast uuest kodust.

Kommertspankadel on oma mustad stsenaariumid ammu valmis kirjutatud, kuid avalikult nad neist ei räägi ning oma vastutust tekkinud olukorra eest ei tunnista. Avalikkuse ees nõuavad kommertspangad rangemat eelarvepoliitikat ja hoopis valitsuselt ehk veidi liialdades õpetajate ja politseinike palga külmutamist praegusele tasemele.

See soovitus tundub eriti küüniline olukorras, kus esimest korda viimase 15 aasta vältel on erasektoris töötavate inimeste keskmine palk kõrgem kui avalikus sektoris töötavatel inimestel. Oluline on rõhutada, et riigilt palka saavad 50 000 inimest on õpetajad, kultuuritöötajad ja ametnikud, kelle töö nõuab enamasti kõrgharidust ja seega ka keskmisest kõrgemat või vähemalt sellega võrdset palka. Politseikonstaabel ja tuletõrjuja ei oma kõrgharidust, aga me ju tahame kõik, et nad oleksid kõrgema kvalifikatsiooniga kui selveri turvamees. Järelikult peab riik neile ka paremat palka maksma, muidu ostab erasektor nad üle.

Kasum on püha
Ka ettevõtjate katusorganisatsioonid pahandavad praegu avaliku sektori palgatõusude pärast. Nad teevad seda väga lihtsal põhjusel – kui valitsus ei tõstaks uuest aastast politseinike, õpetajate ja ametnike palka, siis ei suudaks avalik sektor ettevõtjatega tööjõuturul konkureerida. Erasektor sellest võidaks, Eesti riik kaotaks.

Eesti ajakirjanduse parimat analüüsi pakuvad mõne lehe arvamuskülje kõrval Vikerraadio, Kuku ja Raadio 2 nädalavahetuse jutusaated. Seda kurvem on, et isegi nendes saadetes kordub refräänina tõdemus: „Tegemist on ju erafirmaga, mille eesmärk on teenida kasumit, seepärast ei saa temalt midagi nõuda.”

On väga kahju, et Eestis üldlevinud arusaamise kohaselt ei tohi ettevõtjad merre või õhku solki lasta, aga mistahes muul moel vastutustundetult käitumine on lubatud. Selline arusaam eristab meid selgelt Põhjalast.

Stockholmi ja Kopenhaageni pangahärrad teavad hästi, et kui nende tegevus tekitab ühiskonnale probleeme, siis isegi juhul, kui juriidiliselt on kõik korrektne, vastutavad nad selle eest moraalselt ja saavad avalikkuses karmilt kritiseerida. Tagumine aeg on ka Eestis nõuda ettevõtjatelt vastutust käitumise eest, mis toodab ettevõttele kasumit, kuid kahjustab ühiskonna huve.

Ühe õnnetus teise õnn
Praegu võimendab meedia nende inimeste juttu, kes meie majandusele musta tulevikku kuulutavad, sest halb uudis müüb. Kahjuks ei küsita sealjuures endalt, kellele oleks must stsenaarium kasulik?

Majanduses ja poliitikas on alati inimesi, kes õhutavad paanikat lootes selle pealt kasu lõigata. Keskerakond ja Edgar Savisaar hirmutavad praegu inimesi lootuses võita valitsuselt tagasi aprillimässu ajal kaotatud valijaid.

Nii Eesti kui välismaa ärimeeste seas on neid, kes tegutsevad praegu selle nimel, et kinnisvarakrahh tõesti tekiks. Neil ärimeestel on vaba raha, mille eest saaks järsult odavnenud kinnisvara võileivahinna eest kokku osta ning tuhandete tavaliste Eesti perede õnnetuse arvelt endale järgmine varanduse teenida. Kahjuks laseb ajakirjandus end seda tüüpi „investoritel” ära kasutada.

See artikkel ilmus veidi toimetatud moel eilses SL Õhtulehes.

1 comment:

OV said...

Pole asi nii lootusetu tõesti. Seda paanika tekitamist märkasin juba eelmise aasta lõpul ja oma blogis jõudu mööda arvustanud.