Lugesin Andrus Kivirähu romaani "Mees, kes mõistis ussisõnu" juba kaks nädalat tagasi, kuid see raamat vaevab mind tänini, sest Kivirähult oleks oodanud kõike muud kui nii musta masendust.
Kivirähu raamat on sootuks süngem kui näiteks hiljuti loetud Boriss Pasternaki elukaaslase Olga Ivinskaja mälestused, kuigi Ivinskajat vintsutati ja vangistati nii Stalini kui Hruštšovi ajal. Kord lubati mitu kuud vangis istunud rase naine viia kokkusaamisele Pasternakiga, selle asemel aga lükati ta ootamatult kottpimedasse surnukuuri ning ränk šokk põhjustas nurisünnituse.
Aga need õudused elust endast kahvatuvad selle julmuse kõrval, mida Kivirähk oma raamatus nii loo kangelastele kui ka nende vaenlastele osaks laseb saada. Verd pritsib ja laipu lendab "Ussisõnades" märksa rohkem kui mõnes kolmanda kategooria õudusfilmis.
Eriti ehmatav on, et lootusetusest kantud raamatu on kirja pannud seesama Kivirähk, kelle varasem looming on olnud palju helgem ja elujaatavam. "Ussisõnu" võib eelkõige võrrelda Kivirähu varasemate pseudoajalooliste suurteostega "Ivar Orava mälestused" (1995) ja "Rehepapp" (2000). Kui "Ussisõnad" sellesse ritta panna, siis on eriti selgelt näha, kui pessimistlikuks on Kivirähk eestluse tuleviku suhtes muutunud. Ega Muna Ott ja Õuna Endel polnud Ivan Oravaga võrreldes ka enam mingid eestluse elujõu kehastajad. Aga tänu Rehe Sandrile ja loo õnnelikule lõpule kirjeldas "Rehepapp" eestlasi küll suuresti kahtlaste väärtushoiakutega, kuid edukate kohanejatena.
"Ussisõnade" ebatavaline pessimism ja julmus ei tähenda seda, et Kivirähul poleks midagi olulist öelda. Andrus on seekord volüüminupu oma sõnumi võimendamiseks lihtsalt täiesti põhja keeranud. Tulemus on paraku selline, et tekitab ilmselt päris paljudes lugejates tugeva tõrkereaktsiooni. Võite ise ette kujutada, mis tundeid tekitab tublis külakooli emakeele õpetajas see, kui ta avastab ennast ansambli Kukerpillid kontserdi asemel kottpimedast keldribaarist, kus kuulmekilede tugevust testib death metal ja jalga keerutavate pensionieelikute asemel kakerdavad nahktagides narkarid.
Arvata võib, et paljusid Kivirähu püsilugejaid tabab "Ussisõnu" lugedes just seesugune ehmatus. Kindlasti šokeerib Kivirähk lugejaid meelega raamatus, mille peategelaseks on viimane eestlane Leemet, kes elab metsas, ei võta omaks ristiusku ega hakka maad harima, kes kaotab kõik oma omaksed ning peab lootusetut võitlust võõrvallutajatega.
Ent tundub, et pubiku lemmiku ja üldtunnustatud rahvakirjaniku viimane raamat on šokeerinud ja jahmatanud ka professionaalseid kirjandusinimesi, sest ükski kirjanik ega kriitik pole julgenud seda menukit veel arvustada (loodetavasti on Loomingul ja Vikerkaarel siiski midagi juba järgmises numbris ilmumas). Minu jaoks on aga "Ussisõnad" üle hulga aja selline raamat, mille puhul ma kindlasti tahan oma mõtetele ja emotsioonidele kriitikast tagasisidet saada.
Seetõttu oli heameel lugeda eilsest Postimehest keeleteadlase Martin Ehala esseed, mis esimesena julges "Ussisõnu" tõlgendada. Ehala luges Kivirähu ussisõnadest välja sama sõnumi, mis minagi, kuid sõnastas selle nauditavalt lühidalt ja täpselt:
"Vanadel eestlastel oli oma salarelv – Põhja Konn, kes magas oma ürgkoopas, kuid ärkas ja tuli oma rahvale appi, kui kümme tuhat meest teda üheskoos ussisõnadega kutsusid. Siin on ilusasti esile toodud kollektiivse elujõu kaks vältimatut tingimust: jagatud keele- ja kultuurikood (ussisõnade valdamine) ja rühmasisene koordinatsioon (10 000 meest korraga), mis võimaldab ühiselt toime panna eesmärgistatud tegusid. Põhja Konn ei ole niisiis muud kui latentne kollektiivne tahe, mida hästi toimiv etnos on võimeline otsustavatel hetkedel väljendama. Millised on ussisõnad, millega Konna kutsuda, sõltub muidugi rahvast, kuid põhimõtteliselt on igal rahval oma Konn olemas. Ka eestlastel, ja viimati tuli ta meie kutse peale appi laulva revolutsiooni ajal.
Samas ei ole muidugi mingit tagatist, et rahvas suudab läbi aegade säilitada kollektiivseks tegutsemiseks vajaliku elujõu. «Mees, kes teadis ussisõnu» kirjeldab tüüpilist ja kurba juhtumit, kus traditsiooniline kultuurikood ei suuda enam inimesi mobiliseerida, sest uued efektiivsemad elatumismeetodid toovad endaga kaasa hoopis teise väärtussüsteemi ja elulaadi. Tavaliselt on sellised muutused tingitud kokkupuutest tehnoloogiliselt ja kultuuriliselt kõrgemalt arenenud kultuuriga. Halbade asjaolude kokkusattumisel viib see nõrgema rühma assimileerumisele, aga ka õnnelikumal juhul toob endaga kaasa kultuuri põhiväärtuste üsna valulise ümberhindamise."
18.3.07
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
12 comments:
Rahvast on päris kerge programmeerida (propaganda, valimisreklaam - pole vahet)uskuma, et ollakse alaväärsed, kui tengelpung pole paks või kui ei olda euroliidus lääne sabarakud.
Lugesin ka umbes nädal tagasi sama raamatu läbi ning esmane reaktsioon oli sarnane. Üha süngemaks muutuva sisu juures ootad vapralt hollivoodilikku kannapööret ja kui vaikselt raamatu tagakaane kinni paned on selline must tühjus sees.
Selles raamatus on ka palju kummalist: Kivirähk on teinud raamatus siilidest lolluse võrdkuju.
muistsetest juttudest me teame, et ilma okasteta siil ehk rott(usside maiuspala) sai suure tarkuse (löö serviti) eest Kalevipojalt endale preemiaks okaskasuka(tõhusa relva usside vastu)
Miks Kivirähk eelistab Kalevipojale Põhja Konna? Kas puhas ego :)
Raamatu satiir eestlaste suhtes oli tore, samas häiris Kivirähule üsna tüüpiline sadism ja vägivallalembus.
Mis te jamata, kas te, vennad, asja liiga lihtsustatult ei võta.
Mina lugesin läbi ja olin lihtsalt vaimustuses - selline pauuer oli sees. Minu jaoks on see Eesti kirjanduse vaieldamatu tippteos.
Kas tõesti eelistaks keegi sellele tuhmakat Kalevipoega?
Ja süngus... kuidas võtta - nagu kivirähk isegi ütles - sõltub, kust poolt vaatad. Kui külarahvas seda lugu jutustaks, saaksite te ju oma happy endi.
Miks üldse peaks igas raamatus kogu aeg nalja tegema?
No kui otsida seda Tammsaarelikku mõttesügavat metafoori à la esimeses köites inimene ja maa, teises köites inimene ja jumal, kolmanads inimene ja kommarid, siis muidugi on tegu sünge raamatuga. Aga no mine tea, mulle ikka tundus selline lõbusavõitu teine. Asja võti on tegelikult ahvinimesed :P - lugu tuleks vaadata nende vaatepunktist.
Midagi nii head ei ole ammu lugenud. Eluline, kaasahaarav ja vaimu toitev. Sellist sööki on vaja ka meie noortele, et nad kõige helkiva poole arutult ei tormaks. See, et meie noored ei teamilline on kuldne käoking, kuidas lehm poegib või mis on heinategu on ka masendav. Aga paratamatu. Ja seda vaesemad nad on.
Ok, ma ei taha olla negatiivne ja ammugi mitte solvav, aga selles raamatus on palju muud peale põhja konna ja vere.
Teos räägib lollusest, inimeste oskusest teha kõike just nii kuidas ette näidatakse. Massimõjutused .
Teeme nii, sest kõik teised ju teevad seda. Miks peaksime meie erinema. Selline moto on eestil juba pikka aega, õnneks on olemas inimesi, kes oma arvamust avaldavad.
Huvitav, et inimesed nimetavad seda kurvaks raamatuks või näevad seal mingisugust kriitikat (alates euroliidust lõpetades kultuuride surmaga). Milleks norutada?:)
Mulle jättis see raamat positiivse mulje. Naersin mõne koha peal pisarateni, mõne koha peal olin pisarateni liigutatud. Miks peaks tõelisuse ja paratamatuse ees pead norgu laskma? Vanaisa ju demonstreeris äärmise kirkusega, kust tuleb elamise jõud -- olemise paratamatuse mõistmisest ja omaksvõtust. Olgu see siis sünd, õitseng või hääbumine.
Minu arvates peegeldab "Mees, kes teadis ussisõnu" tegelikkuse paratamatust. Inimene, kes selles kibestumise märke näeb, vaatab ju iseend, mitte raamatut. Heh.
"Olla või mitte olla?" on üleminekuseisund enne "Aga vaat olengi!". Millegipärast arvavad paljud humanitaarid, et igavesti üleminekuseisundis püsimine on äärmiselt auväärne käitumine.
Sellest raamatust samad muljed nagu eelpool Tiibadega Kaevu kommentaaris. Üldiselt on see lugu, mis loeb lugejat ennast edasi...
Asjast on aga ka nii aru saadud:
"Meie kontekstis võiks see olla ideelise kommunisti pihtimus ajajärgul, kui kõik rahvuslased esile kerkisid."
... Kus kuulmekilede tugevust testib death metal ja jalga keerutavate pensionieelikute asemel kakerdavad nahktagides narkarid.
Mis jama te kirjutate siia. Death metali kuulajad ei ole kõik nahktagides ega ole narkarid. Kui teie neil vahet ei tee, siis parem ei tasu nii vürtsikalt siin oma juttu levitada.
Minu meelest puhas ürgne jõud.
Masendav? Mitte sugugi. Või noh, kes nimetaks masendavaks Kalevalat. Jõuline ja eluline hoopis. Ja kui on eluline, siis tähendab see ka julmust.
Ma arvan, et kriitikud asjata nikastavad oma naba selliseid tekste mõtestada püüdes.
Elu ei peagi roosamanna olema. Pole olnud ega saagi olema.
Post a Comment