Soome valimised teevad kadedaks

Üheksakümnendate lõpul sai Toomas Hendrik Ilves kõvasti sarjata ühes essees välja öeldud soovi pärast, et loodetavasti saab kunagi ka Eestist igav turvaline põhjamaa. Ilvese kriitikud tahtsid Eestit näha äkilise ja rahmeldava Balti tiigrina ega suutnud mõista stabiilsuses peituvaid võlusid.

Eilsed Soome valimised olid järjekordne tõestus põhjamaise poliitilise stabiilsuse võlust. Seda kolmel põhjusel: Soome valijad ei pea ostma põrsast kotis; Soome valimiskampaania on aus ja arusaadav; ning Soome poliitiline kultuur tagab neljaks aastaks töökindla valitsuse.

Valimiste eel kirjeldati ka Eesti ajakirjanduses viimaseid Soome gallupeid kui dramaatilisi muutusi valijate eelistustes. Soome mõistes olid muutused - eelkõige sotside ärakukkumine ja koonderakondlaste tõus - tõesti dramaatilised. Ka lõpptulemus oli soomlaste jaoks üllatav, kuigi esimese ja kolmanda koha saanud erakonna häältesaaki lahutas tühised 1,7%.

Eesti oludes poleks need mõneprotsendilised muutused üldse kõneväärt, sest meil ei suuda ükski uuringufirma ka nädal enne valimisi tulemusi soomlasliku täpsusega ette ennustada. Ja see pole Emori ega nende kolleegide süü, vaid Eesti valija meel on nii muutlik. Mis omakorda pole valija süü, sest ükski meie erakond pole oma valijate jaoks nii usaldusväärne partner, kui Soome parteid. Soome valija teab aastakümnete pikkusele kogemusele tuginedes täpselt, keda ja miks ta valib. Eesti erakonnad pole ligilähedaseltki samasugust kindlust ja seisukohtade selgust suutnud pakkuda, kuigi 15 aastat on selleks piisavalt pikk aeg.

Teine soomlaste kadestamise põhjus on nende valimiskampaania. Kõige mõjusam ja nähtavam avalike debattide osa - televäitlused - piirdus meil viie ETV Foorumi saatega. Soomes pakkusid palju rohkem nii sisult kui vormilt huvitavaid debatte nii avalik-õiguslikud kui ka erakanalid.

Eestis kulutasid Keskerakond ja Reformierakond telereklaamile ilmselt rohkem eurosid kui Soome Keskusta ja Kokoomus, ehkki Soome on elanike arvult meist veidi suurem ja elanike jõukuselt võrreldamatult paremal järjel olev riik. Soomlaste arglikud telereklaamid kahvatusid Ansipi-Savisaare massiivse ja agressiivse telekampaania kõrval. Seega ruulis meie valimistel ameerikalik põhimõte money talks, bullshit walks; Soome valimistel sisuline jutt riigi tulevikust.

Kolmandaks - lõpptulemusena ei tea Eesti valija enne valimisi ligilähedaseltki, millise valitsuse poolt ta hääletab. 2003. valiti Res Publicat kui Keskerakonna tugevaimat oponenti, aga lõpuks sai Keskerakond ikka valitsusse. Ja pole võimatu, et seekord Reformierakonda eelistanud valijad ei saa samasuguse pettumuse osaliseks.

Eesti valija võib enam-vähem kindel olla vaid selles, et meil laguneb mistahes valitsusliit nelja-aastase valimisperioodi vältel kindlasti. Soome poliitiline kultuur on palju parem. Võitnud erakond moodustab valitsuse ning see kestab neli aastat, sest kõik partnerid peavad nii tähtsast kokkuleppest lõpuni kinni. Parim näide sellest olid eelmised Soome valimised, kus Keskpartei moodustas valitsuse, kuid peaminister Anneli Jäätenmäki oli kohe sunnitud tagasi astuma ebaausa käitumise pärast valimiskampaania ajal. Valitsusliit jäi sellegipoolest kokku ning teenis riiki ja rahvast neli aastat. Sellest kirjutamata reegli järgmisest ei võitnud ainult Keskpartei, sellest võitis kogu Soome riik, mis on jätkuvalt maailma üks turvalisim ning majanduslikult edukaim.

Eestis sel nädalal loodava valitsusliidu puhul loodan väga, et see teeb ajalugu ning on esimese taasiseseisvumise järgse valitsusena ametis terve valimisperioodi. Kardan aga, et ka seekord on loodava valitsusliidu garantiiaeg ainult poolteist aastat ning 2009. aastal toimuvate omavalitsuste ja europarlamendi valimiste eel tekkivad sisetülid lõhuvad selle ära. Kuna meil ei väärtusta koostööd ja sõnapidamist erakonnad ega valijad.