Narkokuritegude järsk vähenemine on statistiline vale

Avalikkust petab statistika, mille kohaselt registreeriti Eestis 2009. aastal narkootikumide väikeses koguses käitlemisi 50% ja suures koguses käitlemisi 30% võrra vähem.

Erinevalt vargustest ja röövimistest, mille puhul ohvrid pöörduvad ise politsei poole, tuleb korrakaitsjatel narkokurjategijaid ise aktiivselt jahtida. Nii järsk kuritegude vähenemine näitab, et politsei pöörab tõenäoliselt narkomaanide püüdmisele rahapuudusel vähem tähelepanu.

Seda kinnitavad eravestluses mitmed politseinikud, kes tunnistavad, et kui politseinik tabab ilmselgelt narkojoobes inimese, siis lastakse ta karistamatult minema, kuna politseil pole piisavalt raha narkoekspertiiside tellimiseks. Narkomaane said politseinikud mullu kinni pidada ainult siis, kui neil oli kotike mõnuainega veel taskus. Sellist käegalöömist on politseile raske ette heita olukorras, kus nende eelarvet on järsult vähendatud.

Politseiallikate andmetel ei pea paika justiitsminister Rein Langi kaks nädalat tagasi Riigikogus esitatud väide selle kohta, et politsei tegeleb nüüd ainult suurte narkokurjategijate püüdmisega. Justiitsministeeriumi enda andmetel vähenes ju järsult ka karistuste arv narkootikumide suures koguses käitlemise eest.

Pealegi ei püüa kogenud politseinike sõnul suuri narkokurjategijaid patrullpolitseinikud, kes tegelevad väikeste narkokoguste konfiskeerimistega, mille arv vähenes mullu statistiliselt üle 50%. Teiseks ei ole politseiallikate sõnul võimalik suurte kurjategijateni jõuda ilma leviahelate alumistelt astmetelt alustamata. Kolmandaks tõuseb varavastaste kuritegude kasv, mis omakorda on narkomaanide põhiliseks tegevusalaks.

Kahjuks andis sel teemal täna Riigikogus toimunud ettekande ajal väga mittemidagiütleva vastuse ka siseminister Marko Pomerants. Küsisin ministerilt: "Mis on selle põhjuseks, et statistiliselt narkokuritegude arv järsult vähenes? Kas põhjuseks on see, et narkoekspertiisi tegemine on politsei jaoks järsult kallinenud ja seetõttu on politsei rahapuudusel loobunud narkomaanidega tegelemisest või on põhjuseks asjaolu, et narkomaanide püüdmine on töömahukam kui röövimiste või varguste puhul, kus ohver ise pöördub politseisse?"

"Mis siin on see täpne ja võib-olla korrektne vastus, ongi väga raske öelda," sõnas Pomerants. "Kindlasti on üks tõde selles, et Eesti narkopolitseinike järjepidev töö on viinud selle seltskonna ka varjatumate töömeetodite juurde, ja tõde on ka see, et nende juhtumite osas ei tegeleta konkreetselt nende tänavameestega niivõrd - kuigi ka see on igapäevane tegevus -, ja püütakse saada kätte tegelikult see ladvik ja kriminaaltulu, mis sellega seoses tekib."

Kahe siseturvalisuse eest vastutava ministri ebamäärasus kinnitab vana tõde, et on olemas kolme sorti valesid: väike vale, suur vale ja statistika. Narkokuritegevuse statistikat võivad meie ministrid rahvusvahelistel konverentsidel uhkusega näidata, kuid kahjuks pole sel mingit pistmist tegelikkusega. Uuringute kohaselt petab Eesti narkokuritegevuse statistika avalikkust ning selle varjus võimenduvad narkootikumidega seotud probleemid hullemal juhul sama moodi nagu kunagine AIDS-i epideemia, mida kaua aega avalikult tunnistamast keelduti ning mis seetõttu pidurdamatult levis.

Kuritegevuse statistikat vaata:
Allikas: „Registreeritud kuriteod 2003-2009” http://www.just.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=49210/Kuritegevuse+andmed+2003-2009.xls