Pakume uus seadusega väiksema laenuriski ja lühema pankrotiaja

Mul on hea meel tutvustada teile Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esitatud asjaõigusseaduse ja pankrotiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Sellel eelnõul on kaks põhilist eesmärki. Esimene eesmärk on saavutada tulevikus Eesti rahandusmaailmas olukord, mis ei võimaldaks enam tekkida sellistel laenurallidel ja kinnisvarabuumidel, nagu me kogesime mõned aastad tagasi, ning mis on viinud paljud, tuhanded Eesti pered ja terve Eesti ühiskonna praegu väga raskesse seisu.

Teine põhiline eesmärk on aidata neid inimesi, kes just sellesama laenuralli tõttu on sattunud raskustesse, on muutunud lootusetuteks võlglasteks ja aidata neil sellest olukorrast välja saada.

Eestis on võtnud suuri laene, eluasemelaene üle 130 tuhande pere, Eesti pangad on väljastanud eluasemelaene mahus 100 miljardit krooni ja teisalt on meie tööpuuduse numbrid ümmarguselt 90 tuhat inimest. Kui kõik see kokku panna, on selge, et olukord on paljude inimeste jaoks, aga ka ühiskonna jaoks tervikuna väga raske ja võib liialdamata öelda, et ka ohtlik.

Meie seaduse esimene osa, mis puudutab asjaõigusseaduse muutmist, eesmärk on lõpetada olukord, kus paljud eluasemelaenu võtnud pered kaotavad praegu oma kodu, aga jäävad endiselt pangale võlgu suuri summasid, kuna kinnisvarahinnad on kukkunud ja võla tagatiseks oleva kinnisvara sundmüügi puhul ei laeku enam piisavalt raha, et kohustusi täita. Selle olukorra on põhjustanud asjaolu, et seni on suuresti ainult laenuvõtja kanda olnud need riskid, mis kaasnevad kinnisvara väärtuse võimaliku kukkumisega ja panga riskid on siin tunduvalt väiksemad. Ehkki teisalt me teame, et pankade võime hinnata olukorda kinnisvaraturul, pankade võime hinnata iga laenuvõtja riske on reeglina tunduvalt suuremad kui laenuvõtjal erihariduseta üksikisikul.

Meie eelnõuga kaob pankadel õigus nõuda laenu võtnud isikult lisatagatist kui kinnisvaraturul on hinnad langenud. Kui isik ei suuda kinnisvaralaenu teenindada ja tema laenu eest ostetud eluase võõrandatakse sundpakkumisel, siis eelnõu kohaselt lõpeb nõue laenuvõtja suhtes isegi juhul, kui kinnisvara enampakkumisel saadud hind ei kata kinnisvara soetamiseks võetud laenu. Eelnõu kohaselt hakkab kinnisvaralaenuvõtja vastutuse piirang kehtima nende nõuete suhtes, mis tekivad pärast käesoleva seaduse jõustumist.

Siin on oluline erinevus Keskerakonna eelnõuga, mis tuleb kohe pärast selle eelnõu lõppu arutlusele. Me kaalusime võimalust, et kas sellisel eelnõul võiks olla tagasiulatuv mõju ja kahel põhjusel otsustasime, et me seda ideed siiski välja ei paku. Esiteks seetõttu, et siin on tõenäoliselt päris suur juriidiline risk, et selline käitumine seadusandja poolt ei vastaks õigustatud ootuse põhimõttele.

Teiseks ka see, et kui teha see otsus tagasiulatuvalt, siis tähendaks see, et kõigi Eesti pankade võlgade tagatiseks oleva kinnisvara väärtus ühe parlamendi otsusega langeks märgatavalt ja järsult, see mõjutaks nende finantsettevõtete turuolukorda, nende majanduslikku tervist ja kõige halvemal juhul võiksid need ettevõtted sattuda väga suurtesse raskustesse, mis omakorda tooks kaasa väga suuri raskusi ka nendele inimestele, kes on oma raha pankades hoiustavad. Nii et seetõttu otsustasime me kasutada Keskerakonnast erinevat käitumist ja mitte seda seadust rakendada tagasiulatuvalt, vaid tulevikus ja eesmärgiga vältida seda, et pangad kergekäeliselt väljastavad suuri laene ja veeretavad suurema osa sellest riskikoormast laenuvõtja õlgadele, ja meie meelest selline asi aitab ära hoida järgmisi kinnisvarabuume ja laenurallisid.

Meie eelnõu teine osa puudutab neid inimesi, kes on juba oma laenudega hätta jäänud. Ja nende olukorra leevendamiseks oleme teinud ettepanekuid pankrotiseadusesse ja muudatused võimaldavad inimestel kergemini oma võlakoormast vabaneda. Eelnõuga muudetakse lihtsamaks füüsilisest isikust võlgniku võlgadest vabastamise protsess, aitamaks nii kohustustega hättajäänud isikuid, kes on kaotanud kogu oma vara.

Selleks me teeme ettepaneku lühendada perioodi, mille jooksul võlgnik vabaneb kõigist oma võlgadest. Praegu kehtiva seaduse järgi on see aeg viis aastat, meie ettepanekul võiks see aeg olla üks aasta. Möönan, et meie eelnõu on suuresti olnud tõukeks võlakaitseseaduse loomisele, millega tegeleb spetsiaalne Riigikogu õiguskomisjoni juurde loodud töörühm ja me oleme seda ideed ka seal arutanud. Oleme juba selles mõttes edasi jõudnud, et see ei peaks olema tingimata seadusandja poolt jäigalt määratud üks aasta, vaid see võiks olla ka ajavahemik, mille jooksul kohtunik vastavalt olukorra hinnangule määrab selle pankrotiperioodi pikkuse. See võiks olla näiteks üks kuni viis aastat.

Praeguses pankrotiseaduses kehtiv kord ei ole väga mõistlik. Oleme selle eelnõu ettevalmistamisel teinud koostööd erinevate pankrotihaldurite ja saneerimishalduritega, ka tuntud juristidega ja nad on viidanud sellele, et praegune pankrotiperioodi pikkus viis aastat on liiga pikk ja väga karm selles mõttes, et selle perioodi ajal inimene peab loovutama oma seaduslikust sissetulekust perioodi alguses 85% kõigist oma sissetulekutest, perioodi lõpus 75%.

Kui see aeg on nii pikk, nagu viis aastat, toob see kaasa olukorra, kus inimene ei ole huvitatud oma sissetulekute legaalsest näitamisest, vaid ta pigem varjab neid ja võlausaldajad kaotavad sellisel juhul oma raha niikuinii. Seetõttu me teeme ka ettepaneku, esiteks, et see pankrotiperiood oleks lühem, kuni üks aasta ja et see rahahulk, mida sissetulekutest võidakse ära võtta, on maksimaalselt 75% praeguse 85% asemel.

Lõpetuseks tahan tänada kõiki inimesi, kes selle eelnõu tegemisel meid on nõustanud! Loodan, et me suudame selles eelnõus väljendatud ideedega minna edasi samasuguses meeldivas üksmeeles, nagu on see töö käinud võlakaitseseaduse eelnõu töörühmas, mis on siit tõukunud ja eraldi tänan kõnepuldist õiguskomisjoni esimeest Ken-Marti Vaherit väga meeldiva ja sisuka menetlusprotsessi eest!

See on väljavõte tänasest Riigikogu stenogrammist, millele järgnes ka pikem küsimuste-vastuste osa.