Tänane Kristina Šmigun-Vähi hõbemedalivõit meenutas üht õhtut neli aastat tagasi, mil kahekordne olümpiavõitja astus Torinost naastes Tallinna lennujaama vanasse hoonesse, kus teda pimestasid fotograafide välgusähvatused ja kurdistas puhkpilliorkester.
Siis järgnesid ametlikud tervituskõned ja Kristina sai veidi ringi vaadata. Jaamahoone kaugemas nurgas seisid kobaras Keila SOS-Lasteküla lapsed, sellised mõneteist aasta vanused poisid-plikad.
Hoolimata sellest, et üks kõnemees parasjagu kahekordset olümpiavõitjat ülistas, tuiskas Kristina korraga lastekodulaste juurde ning kallistas üht tuttavat poissi kõvasti.
Selles eas poisid häbenevad üle kõige maailmas pisaraid. Aga mis sa teed, kui kahekordne olümpiavõitja just sinu juurde tuleb.
Kõhetul siilipäisel poisil lausa purskusid silmist rõõmupisarad. Tseremoonia jätkus, poiss muudkui nuttis, kogu lasteküla pabertaskurätikute varu sai otsa. Õnneks oli Kristinal enne Vabaduse väljakule sõitmist veel niipalju aega, et kõik lasteküla lapsed said end koos temaga pildile jäädvustada.
See oli sama ilus hetk nagu Kristina võidukad finišid Torinos ja eile Whistleris. Olümpiavõitja tegi ühe väikese inimese väga-väga õnnelikuks. Ta näitas, et pole lastekodulaste toetaja ainult intervjuusid andes, vaid tõesti tunneb neid lapsi ja hoolib neist. Just sellepärast oli eile Kristina hõbemedalivõitu üle kahekordselt hea meel, sest selle võitis mitte ainult suur sportlane, vaid suure südamega inimene.
15.2.10
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment