10.2.10

Laenukaitsest, tänavusest hitist

Ise oled loll, et laenu võtsid pole ainult kalk, vaid ka lühinägelik hoiak

Sissejuhatuseks mõned numbrid. Eestis on eluasemelaenu võtnud üle 130 000 pere ja eluasemelaenude maht on 100 miljardit krooni. 5% eluasemelaenu võtnutest on sellega hätta jäänud – pole ka ime kui registreeritud töötute arv ronib 100 000 piiri poole.

Paar näidet ka elust endast. Eesti Päevaleht kirjutas hiljuti üksikemast, kes ostis buumi tipphetkel Mustamäel miljoni krooni eest 2-toalise korteri, kuid ei suuda enam laenu tasuda, sest kaotas töö. Pank tõstis pere kodust välja ja pani selle müüki, aga laenu jääki peab ta edasi maksma, sest masu ajal kukkunud korteri hind on poole väiksem.

Eesti Ekspress kirjeldas 5-lapselist peret, kes sai 1,35 miljoni krooni suuruse laenu maja ostmiseks. Õnnetuseks kaotas ka selle pere isa ameti ning pere elab majas veel ainult seetõttu, et pangal ei õnnestunud seda maha müüa. Võlg on neilgi pikaks ajaks kaelas.

Sellises olukorras on riigil kolm kiiret ülesannet: esiteks aidata inimesi, kelle raskused laenu tasumisel on ajutised. Teiseks aidata lootusetutesse võlgadesse mattunud inimesi. Ja kolmandaks teha 3-4 aasta tagustest vigadest järeldused, mis aitavad järgmist kinnisvarabuumi vältida. Kui võrrelda seadusloomet popmuusikaga, võib juba praegu väita, et tänavuseks hitiks saab „võlakaitseseadus“, ehkki Riigikogu õiguskomisjoni juures tegutseval poliitikute ja juristide komisjonil pole veel esialgset eelnõudki ette näidata.

Võlakaitseseadus peabki loetletud kolme ülesannet täitma. Esimese sihtrühma ehk ajutiselt laenumaksete tasumisega hädasolijad vajavad riigi tuge oma võlgade ümberkujundamisel. Näiteks pankrotieelsesse seisu sattunud ettevõtetele on praegu võimalus saneerimismenetluse abil aeg maha võtta ja võlgu ajatada. Seda vajavad ka 25-30 aastaks eluasemelaenu võtnud pered, sest majanduse elavnedes ja tööpuuduse vähenedes võimaldavad nende oskused pärast aasta-paari pikkust pausi taas laenu korralikult edasi maksta.

Põhimõtteliselt on laenukaitseseadusega kavandatav lahendus selline, et kohtunikele antakse õigus otsustada, millistel võlgnikel on õigus oma laene ümber kujundada. Samuti tagab süsteem selle, et ümberkujundamise ajal pole pangal õigust võlgniku kodu sundmüüki paisata.

Olen kahjuks kohanud suhtumist „ise oled loll, et laenu võtsid, nüüd pead ise hakkama saama“. See pole ainult kalk, vaid ka lühinägelik hoiak, sest kui riik kõrvalt vaatab, kuidas pangad võlgnikega omatahtsi ringi käivad, paiskuvad tuhanded pered vaesusesse ning kokkuvõttes läheb see suuremate sotsiaaltoetuste, laste rikutud haridustee ja muude kaasnähtuste kaudu kallimaks maksma.

Teine sihtrühm on lootusetud võlgnikud, kelle sekka kuuluvad lisaks kodulaenu võtjatele teisedki lootusetult ülejõu laenanud inimesed. Inimlikult on mõistetav loo alguses mainitud suurpere soov oma majas elada, kuid tagantjärele saab öelda, et nad olnuks õnnelikumad kasinas korteris edasi elades kui nüüd suure laenukoormaga väljatõstmist oodates.

Lootusetu võlgniku üks viis võlast vabanemiseks ja tavaellu naasmiseks on läbi teha üksikisiku pankrot. Paraku on praegune pankrotiperiood määratud jäigalt 5-aastasena ning selle aja vältel peab võlgnik kõigist oma sissetulekutest pärast elatusmiinimumi maha arvestamist loovutama 85-75%. See süsteem sunnib lootusetuid võlgnikke oma sissetulekuid varjama ning jätab nii ka paljud võlausaldajad oma rahast ilma.

Sotsiaaldemokraadid soovivad pankrotiperioodi lühendada ning anda kohtule võimalus rakendada seda paindlikult. Kui näiteks kohus otsustab, et konkreetse pere puhul on pankrotiaeg kaks aastat ja võlgnik loovutab sel ajal korrektselt 75% oma sissetulekutest, siis kustub kahe aasta möödudes tema võlg ning pere saab naasta normaalse elu juurde. Sellist lähenemist toetas Riigikogu teisipäeval ning olen kindel, et see saab ka osaks võlakaitseseadusest.

Kolmandaks tuleb ennetada järgmise majanduse kasvutsükliga kaasnevaid ohte. Mikk Salu väitis Eesti Päevalehes (05.02. „Võtmed tagasi, laenust vabaks?“), et üleeile Riigikogus esimese lugemise läbinud asjaõigusseaduse muudatusega tahavad sotsiaaldemokraadid Eesti kinnisvaraturgu pea peale pöörata. Meie ettepanek on luua pärast võlakaitseseaduse jõustumist sõlmitavate eluasemelaenulepingute puhul olukord, kus pangal pole õigust nõuda võlga sisse suuremas summas, kui on laenu tagatiseks oleva kinnisvara väärtus. Nii riskid on panga ja kliendi vahel paremini tasakaalus ning pangad on sunnitud oma riske palju kainemalt hindama.

Riik pidanuks sellise seaduse vastu võtma laenuralli kõrgajal, et pidurdada hulle päevi pankades, mille tagajärjed nuhtlevad nüüd tuhandeid peresid, panku nõrgestavad rekordkahjumid ja kogu ühiskonda ähvardavad suured sotsiaalsed tagasilöögid.


See artikkel ilmus tänases Eesti Päevalehes.

No comments: