Enn Soosaart mälestades

Eile meie hulgast lahkunud Enn Soosaarega tutvusin verinoore mehena üheksakümnendate aastate alguses toimetades tema kirjaldusülevaateid lühikest aega ilmunud nädalalehte Eesti Aeg. See oli segane rublaaja lõpp, kus paljud kultuuriinimesed kirjutasid ülejala mida iganes selleks, et veidi lisaraha teenida. Ennu kirjutisi kandis alati missioonitunne, soov tutvustada laiemalt seda kirjasõna, mis Eestis üle pika aja jälle vabalt levis ning mille tundmine oli tema meelest täisväärtuslikule inimesele hädavajalik.

Olen ka hiljem pikalt erinevates ajalehtedes arvamustoimetajana töötanud ning sadade inimestega tööalaselt suhelnud, kuid Enn on neist kindlasti üks kõige eripärasemaid inimesi.

Täna on Enn avalikkusele eelkõige teada suurepärase sõnaseadja ning avara haardega mõtlejana. Üheksakümnendate alguses oli ta nimi kõva kvaliteedimärk eelkõige tõlkijana. Meie esimestel kohtumistel olingi tuntud ja tunnustatud tõlkija suhtes aukartusest päris kange. Õnneks veendusin ruttu, et Enn oli inimesena ootuspäraselt väga täpne ja korrektne kõigi kokkulepete suhtes. Väga põhjalik ja täpne loomulikult ka oma kirjatöödes. Inimesena aga väga hooliv ja sõbralik.

Ajapikku ja tutvuse edenedes avanes Ennus hoopis ootamatuid omadusi. Hämmastas tema lõputu ja sügav huvi väga erinevat laadi info ja arvamuste suhtes. Muidugi oli see osalt seotud Ennu piiratud liikumisvõimega, aga teisalt olen kindel, et ka liikumisvabadust nautides olnuks ta kõvasti üle Eesti keskmise olnud avatud kõigele ühiskonnas toimuvale.

Minulgi oli puhuti õnn kuuluda nende inimeste hulka, keda Enn pikkadeks ja põhjalikeks mõttevahetusteks enda juurde külla kutsus. Hoolimata meie suurest vanusevahest veetsin pikki tunde Ennu vanas Mustamäe ja hiljem ka Kadrioru kodus. Ka neil kohtumistel oli Enn väga põhjalik ja laiahaardeline, ta käis samm-sammult läbi erinevad huvipakkuvad teemad, pahandas ja kritiseeris, pakkus välja oma mõtteid, kuulas hoolikalt tagasisidet ning oli väga nõudlik neis küsimustes, kus ta ootas vestluspartnerilt meedia või poliitika esindajana otsusekindlat käitumist.

Tunnistan ausalt, et mõnikord tundsin end neil kohtumistel nagu koolipoiss tähtsal eksamil, sest selleks, et erudeeritud Ennuga vestluses võrdväärse partnerina sammu pidada, tuli ennast tõsiselt pingutada. Teisalt võis neid vestlusi võrrelda ka loengutega, sest Ennuga suhtlemine oli väga õpetlik, erinevalt tavalistest tööalastest või tutvuskondlikest kohtumistest lahkusin neilt alati uute teadmiste ja mõtete võrra rikkamana.

Enn Soosaare jaoks oli väga iseloomulik see, et ta hoidis väga Eesti Vabariiki ja meie demokraatiat. Ennu võib heas mõttes võrrelda vana sepa Ivan Oravaga, sest nad mõlemad olid ja on meie vabariigi valvurid.

Paljud Ennu tõlgitud raamatud olid minu jaoks väga olulised juba enne meie esimest kohtumist. Aga õnneks avanes vabas Eestis tema anne ka mõtleja, kirjutaja ja ühiskonna suunajana. Olen kindel, et Ennu töö kirjasõna vahendaja ning loojana jääb meiega. Tänu Enn Soosaarele on Eesti Vabariik palju parem ja targem kodu meile kõigile.