Kodu läheb, võlaorjus jääb?

Viimastel kuudel on lehti lugedes alatihti meel mõru, sest üha rohkem kirjutatakse lugusid peredest, kes on oma eluasemelaenude tagasimaksmisega töö kaotamise tõttu väga raskesse olukorda sattunud.

Toon näiteks loo üksikemast, kes ostis paar aastat tagasi Mustamäele 2-toalise korteri ja maksis selle eest miljon krooni. Masu tõttu kaotas naine töö ning kohe kaotas ta pere ka kodu, sest pank pani nende korteri sundmüüki. Mis kõige hullem, kuna korteri hind oli vahepeal kõvasti kukkunud ei katnud selle sundmüügist saadud raha võlasummat ning õnnetule naisele jääb pikaks ajaks kaela võlakoorem kodu eest, mida tal enam ei ole.

Praegu ei saa riik sellise pere kaitseks midagi ette võtta, kuigi eluasemelaenu on võtnud üle 130 000 pere ning ligi 6000 neist on raskusi võlgade tasumisega. Mis pole ka ime seetõttu, et tööpuudus on saavutanud taasiseseisvunud Eestis kõigi aega kõige kõrgema taseme.

Nii hullus olukorras ei saa riik istuda käed rüpes ja jätta raskustesse sattunud inimesed sõltuvusse pankade käitumisest. Kuigi ma mäletan, et kui aastapäevad tagasi tuli sotsiaaldemokraat rahandusminister Ivari Padar esimesena välja ideega toetada riiklike tagatistega eluasemelaenu võtnud perede maksepuhkust, siis parastati online-kommentaarides: ise olid loll, kui laenu võtsid, nüüd vaata ise, kuidas hakkama saad!

Julm ja rumal parastamine
Selline suhtumine on julm ning rumal. Julm hätta sattunud pere suhtes, rumal terve Eesti jaoks. Kui me lepime sellega, et tuhanded pered kaotavad masu tõttu töö ja kodu, kuid jäävad laenu edasi maksma, siis tähendab see mitte ainult üleöö vaesumist neile peredele, vaid tõsiseid sotsiaalseid probleeme pikkadeks aastateks tervele riigile.

Olukorra leevendamiseks töötab Riigikogu õiguskomisjoni juures laenukaitseseaduse töörühm, mis otsib lahendusi nii ajutiselt makseraskustesse sattunud kui ka lootusetute võlgnike jaoks. Tavaliselt on eluasemelaenud võetud nii pikaks ajaks nagu 25-30 aastat. On loomulik, et kui sellesse aega satub taasiseseisvunud Eesti kõige rängem majanduskriis, siis on töö kaotanud hea töötaja jaoks tegemist ajutiste makseraskustega. 30 aasta perspektiivis me ju teame, et vananeva elanikkonnaga Eesti suurim probleem pole tööpuudus vaid töökäte vähesus.

Praegu kohtleb Eesti riik sotsiaaldemokraatide hinnangul täiesti ebavõrdselt ettevõtteid ja inimesi. Kui ettevõte satub pankrotiohtu, võib see saneerimismenetluse abil saada lisaaega oma töö ümberkorraldamiseks ja võlgade ajatamiseks. Sellisele ettevõttele uue võimaluse andmine jaluletõusmiseks toimub kohtu abil ning Riigikogu poolt vastu võetud seaduse alusel. Muidugi vajavad samasugust kohtu kaitset ja abi oma võlgade ajatamiseks ka laenu võtnud üksikisikud.

Valmiva laenukaitseseaduse esimese eelnõu kohaselt annab riik ajutistesse raskustesse sattunud võlgnikele võimaluse pöörduda kohtu poole avaldusega võlgade üle vaatamiseks ja ajatamiseks. Võlgade ümberkujundamise ajal kaitseb seadus peret näiteks sellega, et pangal pole võimalus inimesi kodust välja tõsta ning seda sundmüüki panna.

Kuna uus seadus on tekitanud hätta sattunud inimestes väga suuri ootusi, peab kohe hoiatama, et ka uus seadus ei lahenda kõiki muresid. Riik ei saa kõigi võlgnike laene korstnasse kirjutada ega päästa neid võlgnikke, kelle laenud on lootusetult suured.

Vaja ausat ja head seadust
Väga oluline on ka võlakaitseseaduse kvaliteet. Uus seadus peab tagama hädaliste tegeliku, mitte ainult näilise kaitsevõimaluse. Näiteks ettevõtete saneerimise puhul said kohtud aastaga 86 saneerimistaotlust, kuid käiku läks neist ainult 5. Riigikogul pole õigust narrida inimesi võlakaitseseadusega, mille alusel tuhanded võlgnikud pöörduvad kohtusse abi järele, kuid erinevatel põhjustel on neist abipalvetest võimalik rahuldada ainult 5-10%.

Lootusetute laenude puhul, näiteks juhul, kui võlasumma on 4-5 miljonit krooni, ning kohtu hinnangul pole perel lootustki seda isegi väga pika aja vältel tööga tagasi teenida, tasub senisest rohkem kasutada üksikisiku pankrotti. Sõna „pankrot“ kõlab ehmatavalt ja seetõttu esitati mullu ainult 167 üksikisiku pankrotiavaldust (avaldusi esitasid nii võlgnikud kui võlausaldajad).

Samas tähendab pankrot üht võimalust pikast võlaorjusest vabanemiseks ja tavaellu tagasi tulemiseks. Kahjuks on praegune pankrotiperiood määratud 5 aasta pikkusena ning selle aja vältel peab võlgnik kõigist oma sissetulekutest pärast elatusmiinimumi maha arvestamist loovutama 75-85%. Nii karm süsteem ajendab lootusetuid võlgnikke kas pankrotti minekut meeleheitlikult vältima või selle ajal oma sissetulekuid varjama.

Sotsiaaldemokraadid soovivad pankrotiperioodi lühendada ning anda kohtule võimalus rakendada pankrotiaega paindlikult. Kui näiteks kohus otsustab, et konkreetse pere puhul on pankrotiaeg kolm aastat ja võlgnik tasub võlausaldajatele sel ajal ausalt 75% oma sissetulekutest, siis kustub kolme aasta möödudes tema võlg. Teisisõnu kehtib elus mõnikord tõesti põhimõte – parem õudne lõpp kui lõputu õudus.

See lugu on äsja ilmunud mitmes maakonnalehes, näiteks Virumaa Teatajas.