Euroopa muutub hea elu muuseumiks

Tuntud ajaloolane Timothy Garton Ash kirjeldab tänases Guardianis ühe oma lemmikmotoga "Optimistlik meel, pessimistlik mõistus" (Optimism of the will, pessimism of the intellect) Euroopa Liidu uute juhtide valikut.

Oma optimistliku meelega otsib Ash palju kriitikat saanud Herman van Rompuy ja Cathy Ashtoni häid külgi. Kahjuks leiab väga euromeelne britt optimistlikku kahjuks märksa vähem. Ta kirjutab näiteks: Euroopa välispoliitikat hakatakse tegema seal, kus rahvuslikud huvid kattuvad, kus need ei kattu, ei teki ka ühist välispoliitikat. Selliste suurte Euroopa-väliste jõudude nagu Hiina, India ja Brasiilia jätkuv tõus aitab tõmmata eurooplaste tähelepanu sellele maailmale, kus nad elavad.

Pessimistina tõdeb Ash hoiatavalt: vältides (liidrite valikul) raskeid otsuseid, teebki Euroopa sellega oma valiku: pehmeks, aeglaseks, killustunud allakäiguks. Euroopa muutub hea elu muuseumiks, mis praegu on veel särav ja modernne, aga muutub aasta-aastalt aeglaselt hämaramaks ja jõuetumaks kui varem. Ja sellel Suur-Shveitsil on juhid, mida see väärib. Või vähemalt nii ütleb pessimistlik mõistus mulle vihmasel novembripäeval.

Loodetavasti avaldab mõni leht selle essee lähiajal ka eesti keeles.