Prantsuse üht tuntuimat kaasaegset kirjanikku Andrei Makine'i piinati äsja Harju tänava telgis toimunud kohtumisel eesti lugejatega nii jälgi petrooleumihaisu kui pakaselise ilmaga.
Õnneks talus Krasnojarskis sündinud ning oma nõukogude minevikust ka eesti keeles ilmunud "Prantsuse testamendis" kaasakiskuvalt kirjutanud mees nii meie kliimat kui hullu haisu heatujuliselt. "See on ju petrooleumihais, millega vanaste Venemaal tänavaid valgustati," elavnes kirjanik, kui külma telgi täitis soojapuhuri käivitamise järel hingemattev ving.
Makine kirjeldas oma vaevalist loometee algust enne Concourt'i preemia saamist, aga seda teadis enamik tema lugejaid varasemast niigi. Huvita seigana rääkis Makine, kuidas ta avaldas pärast suuri Prantsusmaa rahutusi 2005. aastal esseekogumiku immigratsiooniprobleemidest. Kuna raamat polnud "poliitililiselt korrektne" vaikis ajakirjandus selle maha, ehkki seda müüdi 50-60 000 eksemplari ning tiraazh müüdi tilgatumaks otsa, nii et lugejad tulid kirjanikuga kohtumisele käes raamatust tehtud koopiad. "See meenutab mulle juba nõukogude samizdati aegu," naljatas Makine seepeale, kuid rõhutas, et oma kirjanikuelu üle on tal pärast üldise tunnustuse saavutamist siiski patt kurta.
Kurb on, et ilm ähvardab tänavusele kirjandusfestivalile valusa põntsu panna, sest kui juba Harju tänava telgis plagisesid hambad, siis homne Suur Prõmm Vabaduse väljakul lageda taeva all paneb publiku veel hullemini proovile.
7.5.10
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Homme pidada secundum scriptum hoopis parem ilm olema.
Post a Comment