Võõras võlg ja meie kõigi võlg

Küsisin eelmisel nädalal Pärnu raamatukogus võlgade ümberkujundamise seadusest rääkides sissejuhatuseks, kui palju on pärnakate arvates Eestis välja antud ainuüksi eluasemelaene?
Hetkeks saal vakatas. Siis tehti pakkumisi 100 000 kuni 500 000 eluasemelaenuni. Õige vastus on, et 1. märtsiks 2010 oli Eestis välja antud 157 992 eluasemelaenu. Kokku oli eluasemelaene välja antud üle 95 miljardi krooni väärtuses ning keskmine laenujäägi suurus on 602 318 krooni.
Tagantjärele tarkus on kahjuks täppisteadus. Eestis kasvas võlakoormus väga kiiresti headel aegadel aastatel 2005-2007 ning Eesti Panga hoiatustele ulja laenamisega kaasnevate riskide kohta ei pööranud siis tähelepanu laenuandjad ega laenajad. Üks suur viga oli see, et laenuturu pärast võisteldes tegid pangad ja krediidikontorid laenamise esmakordselt võimalikuks väikese sissetulekuga inimestele, kellele väljastatud laenud olid algusest peale tugevasti üle keskmise riskantsed. Tulemuseks on kurb tõsiasi, et tänu masule on praeguseks eluasemelaenu tagasimaksmisega hinnanguliselt hätta sattunud 7000 peret, kes on oma kodu eest võlgu juba üle 4 miljardi krooni.

Kõikjal õpitakse vigadest
Need suured ja mõtlemapanevad arvud näitavad, et tuhanded Eesti pered peavad järgmised 10-30 aastat tasuma oma uue kodu ostmiseks võetud laene olukorras, kus järsult on kasvanud tööpuudus ja vähenenud ka paljude töötavate inimeste sissetulekud. (Meenutan, et lisaks eluasemelaenudele on väljastatud tarbimislaene, autoliisinguid, sms-laene jne.) Aga need suured arvud näitavad ka seda, et võlg ei ole ainult raha laenanud perede mure, vaid kogu ühiskonna jaoks tõsine ja ähvardav probleem, millega on vaja tegeleda.
Kinnisvaramulli lõhkemine ja laenuralli valusa pauguga lõppemine pole ainult Eesti mure. Sama tõbe põevad praegu paljud Euroopa ja Ameerika riigid. Kõikjal õpitakse varasematest vigadest ning muudetakse seadusi, et vältida tulevikus rahanduses liigsete riskide võtmist ning tasakaalustada laenu võtjate ja laenu andjate kohustusi.
Riigikogus loodi mullu sotsiaaldemokraatide ja IRLi vedamisel töörühm, mille eesmärgiks oli välja töötada laenajaid toetav seadus, mis nüüdseks on nimeks saanud võlgade ümberkujundamise seadus (varasemas versioonis võlakaitse seadus).

Võlgnik vajab riigi tuge
Eestis on õnneks ka laenude tagastamisega hätta sattunud inimeste olukord praegu suhteliselt hea tänu sellele, et pankade jaoks on kahjulik panna müüki võla katteks olevaid maju või kortereid, sest nende hinnad on keskmiselt 50% langenud. Pangaliidu andmetel müüdi mullu tagatisvara kattena 300 objekti ning kui võrrelda seda hätta sattunud võlgnike koguarvuga, siis on selge, et pangad on enamasti ise omast ärihuvist lähtudes vähemalt eluasemelaenude tasumist ajatanud ja pikendanud.
Paraku sõltuvad praegu hätta sattunud võlgnikud oma muredega ainult suhetest laenuandjaga. (Erinevalt ettevõtjatest, kes võivad kehtiva saneerimisseaduse alusel paluda kohtu tuge ajutiste makseraskuste ületamiseks ja võlausaldajatega kokkuleppeni jõudmiseks.) Riigikogu tahab pakkuda inimestele riigi tuge ning seda teeb võlgade ümberkujundamise seadus. See seadus toob Eestisse Lääne-Euroopas üldiselt levinud arusaama, et võlakoorma alla mattunud pered on ühiskonnast välja tõrjutud ning lisaks nende enda heaolu järsule langusele ohustavad nad kogu ühiskonna turvalisust.
Uue seadusega saab võlgnik võimaluse pöörduda kohtu poole palvega tema võlakohustused ümber kujundada. Ümber kujundamine tähendab näiteks võlgade ajatamist või ka pandiga tagamata võlaosa vähendamist, mida kohus võib teha ka vastu võlausaldaja tahtmist.
Kohtunik saab omakorda uue seadusega õiguse ja kohustuse otsustada, kas võlgniku makseraskused on ajutised ning kas võlgade ümberkujundamise menetlus on põhjendatud. Kui võlakohustused on lootusetult suured, siis ei võimalda kohus võlgnikule tema kohustuste ümber kujundamist, kuid sellise inimese jaoks kergendab uus seadus võimalust vabaneda oma võlgadest üksikisiku pankroti läbimise kaudu.

Mureks kohtud ja võlanõustajad
Kindlasti ei tähenda uus seadus seda, et võlgnik viib kohtusse vajalikud paberid ja tema võlad kirjutatakse automaatselt korstnasse. Kohus lähtub otsustamisel tasakaalustatult nii võlgniku kui võlausaldajate huvidest. Näiteks võimalik osaline võlgade vähendamine on võimalik ainult siis, kui on näha, et inimene on niigi kaotanud oma vara ja tema sissetulekud on nii väikesed, et võlausaldajatel pole temalt kohtu hinnangul niikuinii raha tagasi loota.
Tuleb ausalt tunnistada, et uue seaduse jõustumisega on seotud mitu tõsist probleemi. Esiteks tähendab võlgade ümberkujundamise seaduse vastuvõtmine vähemalt lühiajaliselt kohtunike töökoormuse kasvu. Seetõttu on seaduse jõustumistähtaega nihutatud järgmise aasta algusesse ning praegu arutab Riigikogu koostöös Kohtunike Ühinguga võimalusi, kuidas tagada kohtute suutlikkus uut seadust rakendada.
Teiseks probleemiks uue seaduse jõustumisel on Eestis nõrgalt välja arenenud võlanõustajate süsteem. Võlanõustajaid on vaid üksikutes omavalitsustes, ehkki paljudel puhkudel vajab võlgade ümber kujundamist taotlev inimene kogenud asjatundja nõu, ning see abi pole praegu kõigile abivajajatele kättesaadav.
Lõpetuseks soovitan huvilistel lugeda Riigikogu koduleheküljelt seaduseelnõu number 743 ning selle keeruka teksti seletuskirja, et võlgade ümberkujundamisest põhjalikum ülevaade saada.

See lugu ilmus eilses Pärnu Postimehes.