Eesti eest ja Eesti tagant

Pärast Ühtse Eesti suurkogu telekat vaadates ja lehti lugedes hakkas mul NO 99 inimestest kahju, sest etenduse esimene retseptsioon meenutas inglise kõnekäändu „näita lollile kuud, tema näeb ikka ainult sinu näppu”.
Oleks kurb, kui Ühtne Eesti lõpebki lihtsameelsete uudistega sellest, et erakonda ikka ei tehtud ning kahjurõõmsa tõdemusega, et poliitikuid peedistati seninägematult suurejooneliselt. Sel juhul konserveeritakse Ühtse Eesti kõige olulisem sõnum suurhalli seinte vahele ja erinevalt etenduse suurejoonelisest eelmängust ühiskonda see sealt kahjuks ei jõua. Nii pisendatakse Ühtse Eesti sõnum samasuguseks olmesatiiriks nagu oleks see „Prügikast 99”.

Nosoloogia99
NO 99 tundis ära ning tegi teatri ja teatrist kaugele välja ulatuvate vahenditega nähtavaks selle, mille Eesti ajakirjandus on maha maganud. Mitte uuriv ajakirjandus, vaid sotsiaalne teater kirjeldas ära selle, kuidas Eesti erakondade vilets sisedemokraatia suretab põhiseaduses uhkelt kirja pandud, aga tegelikus elus kiratsevat ja rahvas rahulolematust tekitavat demokraatiat. Mitte politoloogid, vaid NO 99 andis oma valimiskoolides rabavalt täpse sissevaate parteiorganisatsioonide sisemusse, kust siirded levivad ohtlikult kogu Eesti riiki. See oli tõsine ühiskondlik nosoloogia, õpetus parteilistest haigustest, nende määratlus ja liigitus.
Aga Ühtne Eesti astus ainulaadsest analüüsist veel suure sammu edasi. Eriti mõeldes neile inimestele, kes osalesid samas saalis Res Publica asutamisel ja hoidsid nüüd pöidlaid peos, et uus erakond ikka ära tehtaks. Lahenduseks pole iga nelja aasta tagant uue erakonna poolt hääletamine, vaid nulltolerants ehk täisleppimatus demokraatlikku riigikorda esindavate erakondade ebademokraatliku käitumisega ning kodanikena nende liistuletõmbamine.
Ikka ei mõisteta Eestis, et poliitiline kultuur ei tähenda ainult erakondade, vaid kogu ühiskonna käitumist ja hoiakuid. Kahjuks pole sel sajandil oma poliitilist kultuuri kehtestanud valijad, vaid nad on lasknud erakondadel vaikselt kehtestada parteieliidile sobiva poliitilise kultuuri.
Julmalt ütles selle tõe välja Gert Raudsepa monoloog eestlasest, kes peidab poliitikut nähes nagu jaanalind pea liiva alla. Poliitik kasutab olukorra ära ja trukib eestlast platnoi brutaalsusega tagumikku, sest kui sina ei tegele poliitikaga, siis tegeleb poliitika sinuga.
Poliitiliselt korrektselt sõnastas laval sama mõtte Allar Jõks: „Riigikogu liikmete palga vähendamine või valimissüsteemi muutmine ei too Toompeale paremaid otsustajaid. Võimu kvaliteet sõltub sellest, kui teadlik on valija”.
Ühtne Eesti õhkas Marju Lauristini, Siim Kallase, Jüri Luige ja teiste poliitikast kõrvale tõmbunute järele ning vastandas neid praegustele populistidele ja poliitbroileritele. Aga vaadake nende lavalt nimeliselt põlastatud tegelaste häälesaaki – nad tõi Toompeale tuhandete valijate toetus.
Ühtset Eestit avalikult halvustanud ja kartnud Keskerakond ja Reformierakond hõõruvad heast meelest käsi, kui ajakirjanduses pisendatakse NO 99 sõnum igapäevaseks meediapeksuks. Pole midagi ohutumat, kui ühiskonnas küdeva rahulolematuse väljaelamine nii, sest klikiajastu meediapeks ei tee vahet, kas jutt on 50 krooni maksnud majoneesipurgist või seaduseelnõust, millega mõni firma ostab varjatud ja keelatud rahastamisskeemi kasutades mõnelt parteilt kümneid miljoneid tulu toova ärivõimaluse.

Nonumentaal99
Seda tüüpi meediapeksu suhtes on parteid ammu immuunsed. Avaliku arvamuse küsitlused näitavad järjepidevalt, et hoolimata masust, tööpuudusest ja tuntavast rahulolematusest pole suurerakondade toetus vähenenud ja nad võidavad ka järgmised valimised, kui midagi ei muutu. Aga just kodanike jõulisest oma tahte pealesurumisest lähtuvat poliitilise kultuuri muutust püüdis NO 99 minu meelest oma provokatiivse erakonna asutamise läbimängimisega esile kutsuda.
Senist poliitilist nomenklatuuri ähvardav võimalus, et Ühtne Eesti luuakse erakonnana, mängiti stiilselt ja võimsalt välja. Ühtne Eesti näitas rahulolematu valijaskonna olemasolu ning võimalust luua mistahes ideoloogiaga uus protestipartei.
Ühtse Eesti tugevaim osa oligi minu meelest sellele eelnev meediakampaania ja võimas intriig, mis kulmineerus etendusel hetkel, kui esimehe kandidaadina astus lavale Allar Jõks. Võimas välireklaamikampaania, vaimukad ja täpsed valimiskooli klipid YouTube’is ning eriti edukas meediaga manipuleerimine oli vapustavalt hea.
Arvasin pärast Mihkel Raua ajaviiteromaani avaldamist paar kuud tagasi, et aasta turunduskonkursi võitja on juba selgunud, nii massiivselt pani Raud kõik meediakanalid oma müügitööd tegema. Aga Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper mängisid Raua kõrgelt üle. Mis kinnitab kurba tõsiasja, et meedia uudisväärtuslikkuse kriteeriumid ja lihtsameelne käitumine on masendavalt hõlpsasti ette ennustatav. Uudne oli ainult see, et seekord kasutas teater neid oma huvides sama halastamatult, nagu seda igapäevaselt teevad Anu Saagim või Edgar Savisaar. Paraku näib, et Ühtse Eesti tegijad jäid lõpuks ülieduka meedia ja avalikkusega manipuleerimise lõksu. Seetõttu ootas ühiskond eelmisel reedel eelkõige vastust küsimusele – etendus või erakond? Ja kahjuks varjutas erakond suuresti etenduse.

No-ma-ei-tea-99
Etendus ise oli paraku ebaühtlane. Suurkogu sissejuhatus ning üleminek elavaks valimiskooliks õnnestus igati. Jaak Prints kontrollis nii originaalseid kui ka asjakohaseks tuunitud vanu anekdoote pildudes kindlalt saali ning vedas etenduse tempokalt käima. Nauditav oli ühtaegu nii tögav kui ka tunnustav dialoog Jaak Allikuga: miks kõik erakonnad, kuhu te kuulute, on ära keelatud või tegevuse lõpetanud? See ei ennusta sotsidele midagi head ega teie tänane siinolek ka Ühtsele Eestile.
Minu ja ilmselt paljude teiste pettumuseks loobus Ühtne Eesti kohe võimalusest proovida, kui tugevasti on võimalik 6500 inimest suures saalis manipuleerida. (Res Publica asutamiskongressil mindi samas saalis suurettevõtjate raha eest sama spektaaklit tehes ilma valehäbita võiduka lõpuni.) Klakööre tutvustati kohe alguses ja see võttis võimaluse teada saada, kas ja kuidas publik oleks nendega kaasa läinud. Olnuks põnev, kui Ühtne Eesti alanuks nii nagu iga erakonna üldkogu hümni laulmisega, mis kaotanuks loomulikul moel ja vähemalt korraks piiri näitlejate ja publiku vahel.
Kahjuks käis etendus maha siis, kui laval hakati kõnesid pidama. Need tekstid enamasti lihtsalt ei kandnud. Võis küll aru saada, mida taotleti näiteks Inga Saluranna sõnavõtuga, kus sama tekst esitati esmalt eesti ja siis vene keeles, aga see võte ei hakanud tööle. Publik igavles pikkade kõnede ajal nagu parteikongressidel ikka. „Tõe ja õiguse” parodeerimiseks ei pea ju viit köidet kirjutama.

Normaal99
Õnneks elustus etendus jälle siis, kui hiigelekraanile ilmus Andres Mähar ja hakkas järgemööda kõiki ja kõike persse saatma. Puhuti pannakse NO 99-le pahaks, et nad röögivad üheülbalisi loosungeid sisuliselt kuhugi välja jõudmata. Nagu näiteks kohati lapsikuks jäänud lavastuses „Nafta!”. Seekord tõestas NO 99 veenvalt, et nende trump ongi see – vaatajale valehäbita TÄIEST KÕRIST TUGEVA TEKSTIGA OTSE LAGIPÄHE LAJATADA.
Otsesihtimisega pasunasseandmine toimib muidugi ainult juhul, kui publikule on midagi öelda, ning sedapuhku oli Ühtse Eesti jutus uba küll ja küll. Etenduse tugevaim osa oli Indrek Tarandi ja Allar Jõksi lavaletoomine ning nende kui võimaliku uue erakonna loojate kuvandi kasutamine pinge haripunkti viimiseks. Mõnuga sõnastas Tarand selle hetke laval nii: „Nüüd on käes see hetk, mil kaks noort inimest, üks keskerakondlane ja teine reformierakondlane, haaravad telefonid ja helistavad. Üks Hundisilmale, teine Rosimannusele. Ja ütlevad – kurat, nüüd lähebki käest ära”.
Suurejooneliselt välja lavastatud teatraalne lõpustseen kannatas selle kõrval juba järsu pingelanguse all. Kuni Tiit Ojasoo kahemõttelise lõpurepliigini: „Te olete vabad”. Tema intonatsioon ja miimika viitasid resigneerunud tõdemusele, et Ühtne Eesti laseb poolteist kuud nende loodud pinges ja lummuses olnud inimesed nüüd vabaks.
Ent see repliik ei olnud ainult alavääristav käsklus „Vabalt! Rivitult!”. See jättis siiski võimaluse neile kümnetele tuhandetele inimestele, kes „Teeme ära!” talgutel käivad, mõista lõpulauset soovitusena kasutada oma vabadust mitte ainult metsaaluse prügi, vaid ka moraalse prügi koristamiseks meie väikesest armsast riigist, mis on andnud meile paremad võimalused eneseteostuseks kui eales varem.

Noova99
Vähemalt võhikule oli Ühtne Eesti ainulaadne ettevõtmine, mis näitas teatri võimet tulla mustast kastist ühiskonda, pingestada sadu tuhandeid inimesi ning – loodetavasti – käivitada olulisi muutusi. Usutavasti võidab Ühtne Eesti NO 99-le tähelepanu ja tunnustust ka rahvusvaheliselt, kuigi tegu on lavastusega, mille saab teatrifestivalidele viia ainult video vormis. Ühtne Eesti näitas meile meie endi kohta palju uut. See tõi näiteks Reformierakonna soovina hakata kultuuriministeeriumi kaudu Ühtse Eesti tegevust kontrollima välja inimesed, kes kartsid uue Res Publica sündi, ja seda mitte hirmust, et valijad lasevad ennast poliittehnoloogidel jälle küüniliselt manipuleerida, vaid hirmust, et uus erakond ohustab olukorda, kus esmakordselt võib erakondade arv järgmises riigikogus väheneda neljani ning poliitiline nomenklatuur kindlustub selle võrra veelgi.
Aga Ühtne Eesti tõi välja ka laialt levinud arusaama, et kultuuritegelased jäägu oma liistude juurde, sest suurkogu lavastamine „Hamleti” asemel näitab tegijaid kuulsuse narridena, kelle tegevus kisub armetuks laadamänguks, nagu üllataval kombel arvab Mihkel Mutt.
Loodetavasti ei ole NO 99 noova, mille heledus kasvab mõne nädalaga 10–15 tähesuuruse võrra ning kahaneb siis jälle endiseks. Loodetavasti ei jää NO 99 loodusesse liiga pikalt poliitikast välja puhkama, sest olulisi asju, mida teater saab üllatavalt läbi mängida, jagub piisavalt. Ehk kohtume järgmine kord Saku suurhallis NO 99 kutsel juba Eesti Energia väikeaktsionäridena, et osaleda riigiettevõtte aktsiate börsileviimisel?

See lugu ilmus tänases Sirbis.