Viimaste päevade ägedas mõttevahetuses töötukassat ähvardava rahapuuduse üle kõneldakse kahjuks ainult uuest töölepinguseadusest, mis suurendab töötukassa väljamakseid nii töötajatele kui ettevõtetele. Kahjuks on hoopis ära unustatud küsimus, miks kogus töötukassa ülikiire majanduskasvu aastatel nii väikse reservi, et see lõppeb enne kui esimene kriisiaasta?
Meenutan siinkohal, et alates 2004. aastast maksis iga töövõtja töötukassasse 1% ja tööandja 0,5% palgast. Alates 2006. aastast vähendas toonane valitsus aga töötuskindlustusmakset järsult, töövõtja maksumääraks jäi 0,6% ja tööandjal 0,3%
Maksumäära alandades tegi Andrus Ansipi-Edgar Savisaare valitsus suure rumaluse, sest nii võeti töötukassalt võimalus koguda kopsakaid reserve ajal, mil see ei mõjutanud märkimisväärselt töötajate rahakotti ega ettevõtete kasumlikkust. Teiseks kuumutas valitsus sellise otsusega ohtlikult kiiret majanduskasvu veelgi, õhutades palgakasvu ning suurendades omalt poolt üldist tarbimistralli.
Miks nii rumalasti käituti? Valitsuse pressikonverentsi stenogramm 24. novembrist 2005 näitab taaskord, et põrgutee on sillutatud heade kavatsustega:
Peaminister Andrus Ansip: "Teatavasti juba mõned kuud tagasi tegin mina ettepaneku alandada töötuskindlustuse maksumäärasid tööandjal ja töövõtjal mõlemal poole võrra ehk siis 1%st töötajatel oleks selle ettepaneku järgi võinud saada uueks maksumääraks 0,5% ja tööandjatel 0,5%st 0,25%. Töötukassa nõukogu on arutanud teemat ja leidnud, et selline alandamine oleks liig suur tuludest loobumine ja teinud omalt poolt ettepaneku alandada töötuskindlustuse maksumäärasid 1%lt 0,6%le töövõtjatel ja tööandjatel 0,5%lt 0,3%le.
/---/
Eks probleem iseenesest on tekkinud juba küllalt ammu, me korjame Töötukassasse raha kokku ebamõistlikult palju. Praeguseks on kogunenud jääk 1,86 miljardit, aasta lõpuks 2 miljardit, mõne aja pärast 3 miljardit ja tuleb tunnistada, riigil ei ole selle rahaga midagi peale hakata, sest see raha on seotud väga kindla kasutusotstarbega ja on täiesti ebaeetiline hakata seda otstarvet laiendama.
/---/
Riik peab loobuma nende vahendite kokkukogumisest, mida riigil kindlasti ei lähe vaja sellel otstarbel, milleks ta neid vahendeid on väitnud, et ta kokku korjab. Ja igal juhul tuleb maksumäärasid alandada ja meil ei ole selle alandamisega väga palju aega, me oleme hiljaks jäänud – 1. detsembris peaks otsus valitsuses langetatud olema."
Sotsiaalminister Jaak Aab, Keskerakond:
"Need põhjendused, miks määra on alandada vaja: kõik osapooled, kui me räägime töövõtjatest, tööandjatest, Töötukassa nõukogust, valitsusest, Sotsiaalministeeriumist, on leidnud, et igal juhul määrasid alandada tuleb. On tõesti täiesti põhjendamatu koguda küllaltki suuri summasid reservi, kui seda põhimõtteliselt on ju võimalik kasutada ainult ühel sihtotstarbel."
Nagu eelnevast näha tuleb töötukassa nõukogul homme maksemäära tõstes parandada eelmise valitsuse vigu. Peaministri omaaegne hirm selle ees, et töötukassasse võib koguneda 3 miljardit krooni, näitab, et Ansipi arvates võiski Eesti majandus lõputult kasvada.
Majanduslanguse ajal oleks õige töötuskindlustusmakse määra hoidmine senisel tasemel, et mitte vähendada töötajate sissetulekuid ning suurendada ettevõtete maksukoormust. Paraku on töötukassa nõukogu sunnitud homme järsult maksumäära tõstma, sest Ansipi-Savisaare populistliku poliitika tõttu koguti töötukassasse headel aegadel kahetsusväärselt väike reserv.
29.3.09
28.3.09
Mis maksab üleminek eurole?
Euroopa Liidus on jäänud ainult kaks riiki, mis võivad 2011. aastal eurole üle minna – need on Eesti ja Leedu. Esiteks on eurole üleminekuks vaja kahe aasta vältel rakendada Euroopa rahasüsteemi vahetuskursimehhanismi (lühendatult ERM-2).
Seda on seni eurotsoonist välja jäänud uutest ELi liikmetest rakendanud ainult Balti riigid. Kuna Läti laseb ränga rahanduskriisi tõttu oma eelarve puudujäägi kaugele üle 3% sisemajanduse kogutoodangust, siis ei täida kindlasti nad üht vajalikku tingimust eurole üleminekuks.
Brüssel, Berliin, Frankfurt?
Eurole ülemineku tingimusi sätestavad Maastrichti kriteeriumid nõuavad madalat inflatsiooni, riigi väikest võlakoormust ja avaliku sektori eelarve tasakaalu. Kiire majanduskasvu aastatel välistas Eesti ühinemise euroga meie kõrge inflatsioonitase. Nüüd see piirang kaob, sest tänavu tabab Eestit tõenäoliselt deflatsioon ehk üldine hinnatase langeb.
Eestis räägitakse eurole üleminekust sageli kui asjast, mis on puhtalt meie endi teha. Paraku ei asu need võtmed, mis avavad Eestile ukse euroalasse, mitte ainult Tallinnas, vaid ka Brüsselis, Berliinis ja Frankfurdis. Teisisõnu on vaja Euroopa Komisjoni, ELi valitsuste ja Euroopa Keskpanga valmisolekut eurotsooni laiendada.
Õnneks on praegune olukord Euroopa Komisjonis Eestile soodne. Eurotsoonis endas ei täida paljud riigid ülemaailmse majanduskriisi tõttu riigieelarve tasakaalu nõuet. Sel taustal on Euroopa Komisjon huvitatud heast näitest selle kohta, et isegi ülemaailmse majanduskriisi kiuste on võimalik rakendada ühiselt kokku lepitud rahanduspoliitikat. Seetõttu oleks Eesti ühinemine eurotsooniga hea sõnum kogu euroliidule.
Enam pole vist kellelegi vaja selgitada, miks eurole üleminek on Eesti majandusele ja kõigile Eesti tarbijatele kasulik. Eurole üleminek välistab krooni devalveerimise ohu, millest sõltub kõigi Eesti elanike palkade, pensionide ja pangahoiuste ostujõud. Teiseks meelitab eurole üleminek juurde ja hoiab Eestis välisinvesteeringuid, kiirendab analüütikute väitel 1–1,5% võrra meie majanduskasvu ja vähendab tööpuudust.
Kärbete piir käes
Kui palju maksab eurole üleminek, selgub järgmisel nädalal, kui rahandusministeerium tuleb välja kevadise majandusprognoosiga. Tänavuse lisaeelarvega hoiab Eesti riik eelarve puudujäägi loodetavasti Maastrichti kriteeriumiga nõutud piiri peal. Ent ilmselt ületavad 2010. aasta riigieelarve kulud jälle majanduskriisi tõttu vähenevaid tulusid.
Ainus lahendus selles olukorras on avalik ja asjalik arutelu teemal: kas lüüa eurole käega või hoida riigieelarve miinus 3% peal SKTst ning üritada eurole üle minna 2011. aastal?
Pikki aastaid on eurobaromeetri uuringud näidanud, et Eestis on euro pooldajaid paari protsendi võrra vähem kui vastaseid. Kui inimestel on valida, kas järjekordsed valusad avalike kulude kärped või üleminek eurole, võib see häälestada suure osa valijaist euro vastu. Võib minna ka teisiti – kui Läti peab IMFi nõudel oma lati devalveerima ning lätlaste palgad ja säästud kaotavad suure osa oma praegusest ostujõust, siis võib nii hoiatav näide tõsta eestlaste toetuse eurole rekordkõrgustesse.
See artikkel ilmus tänases Õhtulehes.
Seda on seni eurotsoonist välja jäänud uutest ELi liikmetest rakendanud ainult Balti riigid. Kuna Läti laseb ränga rahanduskriisi tõttu oma eelarve puudujäägi kaugele üle 3% sisemajanduse kogutoodangust, siis ei täida kindlasti nad üht vajalikku tingimust eurole üleminekuks.
Brüssel, Berliin, Frankfurt?
Eurole ülemineku tingimusi sätestavad Maastrichti kriteeriumid nõuavad madalat inflatsiooni, riigi väikest võlakoormust ja avaliku sektori eelarve tasakaalu. Kiire majanduskasvu aastatel välistas Eesti ühinemise euroga meie kõrge inflatsioonitase. Nüüd see piirang kaob, sest tänavu tabab Eestit tõenäoliselt deflatsioon ehk üldine hinnatase langeb.
Eestis räägitakse eurole üleminekust sageli kui asjast, mis on puhtalt meie endi teha. Paraku ei asu need võtmed, mis avavad Eestile ukse euroalasse, mitte ainult Tallinnas, vaid ka Brüsselis, Berliinis ja Frankfurdis. Teisisõnu on vaja Euroopa Komisjoni, ELi valitsuste ja Euroopa Keskpanga valmisolekut eurotsooni laiendada.
Õnneks on praegune olukord Euroopa Komisjonis Eestile soodne. Eurotsoonis endas ei täida paljud riigid ülemaailmse majanduskriisi tõttu riigieelarve tasakaalu nõuet. Sel taustal on Euroopa Komisjon huvitatud heast näitest selle kohta, et isegi ülemaailmse majanduskriisi kiuste on võimalik rakendada ühiselt kokku lepitud rahanduspoliitikat. Seetõttu oleks Eesti ühinemine eurotsooniga hea sõnum kogu euroliidule.
Enam pole vist kellelegi vaja selgitada, miks eurole üleminek on Eesti majandusele ja kõigile Eesti tarbijatele kasulik. Eurole üleminek välistab krooni devalveerimise ohu, millest sõltub kõigi Eesti elanike palkade, pensionide ja pangahoiuste ostujõud. Teiseks meelitab eurole üleminek juurde ja hoiab Eestis välisinvesteeringuid, kiirendab analüütikute väitel 1–1,5% võrra meie majanduskasvu ja vähendab tööpuudust.
Kärbete piir käes
Kui palju maksab eurole üleminek, selgub järgmisel nädalal, kui rahandusministeerium tuleb välja kevadise majandusprognoosiga. Tänavuse lisaeelarvega hoiab Eesti riik eelarve puudujäägi loodetavasti Maastrichti kriteeriumiga nõutud piiri peal. Ent ilmselt ületavad 2010. aasta riigieelarve kulud jälle majanduskriisi tõttu vähenevaid tulusid.
Ainus lahendus selles olukorras on avalik ja asjalik arutelu teemal: kas lüüa eurole käega või hoida riigieelarve miinus 3% peal SKTst ning üritada eurole üle minna 2011. aastal?
Pikki aastaid on eurobaromeetri uuringud näidanud, et Eestis on euro pooldajaid paari protsendi võrra vähem kui vastaseid. Kui inimestel on valida, kas järjekordsed valusad avalike kulude kärped või üleminek eurole, võib see häälestada suure osa valijaist euro vastu. Võib minna ka teisiti – kui Läti peab IMFi nõudel oma lati devalveerima ning lätlaste palgad ja säästud kaotavad suure osa oma praegusest ostujõust, siis võib nii hoiatav näide tõsta eestlaste toetuse eurole rekordkõrgustesse.
See artikkel ilmus tänases Õhtulehes.
25.3.09
Riigikogu korvpallitiim võitis Lähte Ühisgümnaasiumit 79:71
Riigikogu korvpallimeeskond võitis eile õhtul Lähte Ühisgümnaasiumi tiimi tulemusega 79:71. Mäng oli väga raske, sest esimese poolaja kaotasime suisa 31:42.
Seejärel võtsid kolmandal veerandajal hea kaitsega Lähte parima korviküti rajalt maha Jüri Ratas ja Indrek Saar ning tänu heale kaitsemängule tegime teise poolaja alguses 27:7 vahespurdi. Sädeleva partii tegi eile meie mängiv treener Jüri Ratas, kes viskas 31 punkti.
Riigikogu meeskonnaga oleme sel hooajal mänginud ka Kilingi-Nõmme, Turba ja Paide gümnaasiumitega. Skoor on meie kasuks 3:1, kaotasime ainult Kilingi-Nõmme uue spordihoone avamisel mullu sügisel, aga see oli ka hooaja algus, mil RK liikmete füüsiline vorm oli kehva ja kokkumäng alles lapsekingades:)
Tänasime eile Lähte meeskonda selle eest, et nad andsid meile väga hea treeningmängu enne 3. aprillil Rakveres toimuvat Balti parlamentide turniiri. Kui võidame Rakveres kolmandat aastat järjest Balti parlamentide karika, siis jääb see trofee igaveseks ajaks Eestisse.
Seejärel võtsid kolmandal veerandajal hea kaitsega Lähte parima korviküti rajalt maha Jüri Ratas ja Indrek Saar ning tänu heale kaitsemängule tegime teise poolaja alguses 27:7 vahespurdi. Sädeleva partii tegi eile meie mängiv treener Jüri Ratas, kes viskas 31 punkti.
Riigikogu meeskonnaga oleme sel hooajal mänginud ka Kilingi-Nõmme, Turba ja Paide gümnaasiumitega. Skoor on meie kasuks 3:1, kaotasime ainult Kilingi-Nõmme uue spordihoone avamisel mullu sügisel, aga see oli ka hooaja algus, mil RK liikmete füüsiline vorm oli kehva ja kokkumäng alles lapsekingades:)
Tänasime eile Lähte meeskonda selle eest, et nad andsid meile väga hea treeningmängu enne 3. aprillil Rakveres toimuvat Balti parlamentide turniiri. Kui võidame Rakveres kolmandat aastat järjest Balti parlamentide karika, siis jääb see trofee igaveseks ajaks Eestisse.
24.3.09
Hannes Rumm - Kremli unistaja
Ajaleht Den za Dnjom võttis eelmisel reedel ette ühe minu blogi sissekande 12. märtsist ning avaldas sel teemal kommentaari pealkirjaga "Kremli unistaja". Sain selles kommentaaris mokaotsast kiita ning kõvasti mõnitada sel põhjusel, et nimetasin telekanalit Pervõi Rossiiskii Kanal Kremli hääletoruks ning kirjeldasin selle uudistesaates tehtud propagandat.
Mis seal ikka, poliitikas kehtib põhimõte, mida inglise keeles väljendatakse tabavalt sõnadega "any publicity is good publicity". Seepärast teen vene lehes ilmunud kommentaaris siinkohal lühikokkuvõtte.
"Hannes Rummu peetakse Riigikogu liikmetest üheks kõige arukamaks poliitikuks," tõdeb kommentaar sissejuhatuseks. (Nii nunnut komplimenti pole mulle teinud veel ükski eesti leht!) "Kuid mõnikord kaotab isegi tema mõõdutunde. Ja mis peamine - huumorimeele."
Siitpeale pöörati minu lühike tekst pea peale ning süüdistati mind selles, et ma eitan eesti politseipataljonide vägivalda Valgevenes. Loogilise jätkuna eitas Den za Dnjom seda, et vene telekanal on Kremli hääletoru ning Johan Bäckman Kremli-meelne libateadlane.
Kirjatüki lõpus nuheldi mind eriti karmilt: "Kremlit nimetatakse selles lühikeses emotsionaalse poliitika mälestusteoses nii mitu korda, et vägisi tekib küsimus: võibolla viisid väikese Hannese vanemad ta omal ajal mausoleumi, aga endaga koos Kremli ekskursioonile ei võtnud. Ja tänapäeval ei anta talle enam vene viisat?"
Mis seal ikka, poliitikas kehtib põhimõte, mida inglise keeles väljendatakse tabavalt sõnadega "any publicity is good publicity". Seepärast teen vene lehes ilmunud kommentaaris siinkohal lühikokkuvõtte.
"Hannes Rummu peetakse Riigikogu liikmetest üheks kõige arukamaks poliitikuks," tõdeb kommentaar sissejuhatuseks. (Nii nunnut komplimenti pole mulle teinud veel ükski eesti leht!) "Kuid mõnikord kaotab isegi tema mõõdutunde. Ja mis peamine - huumorimeele."
Siitpeale pöörati minu lühike tekst pea peale ning süüdistati mind selles, et ma eitan eesti politseipataljonide vägivalda Valgevenes. Loogilise jätkuna eitas Den za Dnjom seda, et vene telekanal on Kremli hääletoru ning Johan Bäckman Kremli-meelne libateadlane.
Kirjatüki lõpus nuheldi mind eriti karmilt: "Kremlit nimetatakse selles lühikeses emotsionaalse poliitika mälestusteoses nii mitu korda, et vägisi tekib küsimus: võibolla viisid väikese Hannese vanemad ta omal ajal mausoleumi, aga endaga koos Kremli ekskursioonile ei võtnud. Ja tänapäeval ei anta talle enam vene viisat?"
22.3.09
Jaak Allik tegi sotsiaaldemokraatidele komplimente
Tänases Vikerraadio Jutusaates üllatas Jaak Allik kuulajaid sellega, et ennustas oma erakonnale Rahvaliidule sügisestel omavalitsuste valimistel kehva valimistulemust ning sellest tulenevalt lähenemist sotsiaaldemokraatidele.
Esmalt üllatas Allik saate lõpus Marko Reikopit avaldusega: „Mulle tundub, et Eesti sotsiaaldemokraatial on täna tulevikku.“
Kohe seejärel tegi ta komplimendi sotsiaaldemokraatide uuele esimehele: „Igati huvitav on sotsiaaldemokraatide uue juhi valik. Tugev, väga heade organisaatorivõimetega isiksus – Jüri Pihl.“
Allik pidas vajalikuks, et Eestis tekiks tugev vasaktsentristlik erakond. „… peale omavalitsuste valimisi peaks poliitiline pilt muutuma ja situatsioon järgmisteks parlamendivalimisteks peaks olema selline, et on juba midagi valida,“ soovis ta.
Allik eitas vastuseks saatejuhi küsimusele kindlalt Rahvaliidu võimalikku ühinemist Keskerakonnaga, küll aga märkis ta: „Võib-olla hakkab (pärast omavalitsuste valimisi) kasvama Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Kui valimiste tulemusena selgub, et Rahvaliidul ikka suurt perspektiivi pole, siis liigub (Rahvaliit) sotsiaaldemokraatia poole.“
Meenutuseks niipalju, et mõne aasta eest Rahvaliidu esimeheks valitud Jaanus Marrandi tegi sotsiaaldemokraatide suunas innukaid, kuigi avalikkusele märkamatuks jäänud lähenemiskatseid. Paraku ei meeldinud see erakonna sisulisele juhile Villu Reiljanile ning Rahvaliit loobus kiiresti lähenemiskatsete tegemisest.
Kogenud poliitikuna saab Jaak Allik aru, et pärast võimalikku põrumist tänavustel valimistel ei jää Rahvaliidul peale liitumise midagi muud üle. Nagu võib aimata tänasest intervjuust, eelistab Allik liituda sotsiaaldemokraatide, mitte Keskerakonnaga.
Esmalt üllatas Allik saate lõpus Marko Reikopit avaldusega: „Mulle tundub, et Eesti sotsiaaldemokraatial on täna tulevikku.“
Kohe seejärel tegi ta komplimendi sotsiaaldemokraatide uuele esimehele: „Igati huvitav on sotsiaaldemokraatide uue juhi valik. Tugev, väga heade organisaatorivõimetega isiksus – Jüri Pihl.“
Allik pidas vajalikuks, et Eestis tekiks tugev vasaktsentristlik erakond. „… peale omavalitsuste valimisi peaks poliitiline pilt muutuma ja situatsioon järgmisteks parlamendivalimisteks peaks olema selline, et on juba midagi valida,“ soovis ta.
Allik eitas vastuseks saatejuhi küsimusele kindlalt Rahvaliidu võimalikku ühinemist Keskerakonnaga, küll aga märkis ta: „Võib-olla hakkab (pärast omavalitsuste valimisi) kasvama Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Kui valimiste tulemusena selgub, et Rahvaliidul ikka suurt perspektiivi pole, siis liigub (Rahvaliit) sotsiaaldemokraatia poole.“
Meenutuseks niipalju, et mõne aasta eest Rahvaliidu esimeheks valitud Jaanus Marrandi tegi sotsiaaldemokraatide suunas innukaid, kuigi avalikkusele märkamatuks jäänud lähenemiskatseid. Paraku ei meeldinud see erakonna sisulisele juhile Villu Reiljanile ning Rahvaliit loobus kiiresti lähenemiskatsete tegemisest.
Kogenud poliitikuna saab Jaak Allik aru, et pärast võimalikku põrumist tänavustel valimistel ei jää Rahvaliidul peale liitumise midagi muud üle. Nagu võib aimata tänasest intervjuust, eelistab Allik liituda sotsiaaldemokraatide, mitte Keskerakonnaga.
19.3.09
Miks soomlased meid enam ei armasta?
Tänases Õhtulehes ilmus selle pealkirjaga mu artikkel paraku poole võrra lühendatud kujul. Seepärast avaldan loo täisteksti blogis:
Tallinna kaudu Suurbritanniasse pagenud KGB ohvitseri Vassili Mitrohhini märkmed kirjeldavad värvikalt, kuidas KGB-l õnnestus kaheksakümnendate aastate keskel suurt osa maailmast veenda selles, et aidsiviiruse tootsid USA bioloogilise sõja spetsid. Kõigepealt levitati valeinfot arengumaades, kasutades infoallikana üht Ida-Saksa füüsikut (!). Sealt noppis põneva teema üles suur briti päevaleht ning seejärel levis lugu aidsiviiruse „tegelikust“ päritolust esiuudisena juba 40 riigi meediakanalitesse.
Selle KGB operatsiooni eesmärk oli pöörata võimalikult paljude riikide avalik arvamus USA vastu, rikkuda nii nende riikide suhteid USA-ga ning tugevdada selle võrra N Liidu positsiooni maailmas.
Kirjeldusi samasugustest aktiivmeetmetest erinevate riikide vastu paljastas Mitrohhin küllaga. KGB ostis endale külma sõja ajal hulgi valeinfo levitajaid, kes näiliselt usaldusväärse infoallikana söötsid kergeusklikele ajakirjanikele ette põnevaid lugusid.
Tavaliselt on ajaleheartikkel üks mõtteline tervik, aga siinkohal hoiatan lugejat, et eelnenud sissejuhatusel pole midagi ühist järgnevaga, kõik sarnasused on rangelt juhuslikud.
Klikiajastu toodab vaenu
Hiljuti märkis kauane ajakirjanik ja nüüdne meediaanalüütik Rebane Raul murelikult: „Juba pikka aega kahjustab keegi meie ajakirjandust ära kasutades süstemaatiliselt Soome-Eesti suhteid.“
Meie meediat tarbides tekib viimasel aastal-paaril tõepoolest mulje, nagu oleksid Eesti-Soome suhted sama heanaaberlikud nagu Iisraeli ja Palestiina vahel. Eesti ajakirjanduses võimendatakse pidevalt kodumaal vähetuntud soomlaste sõnavõtte, kes on meie suhtes pahatahtlikud ning äärmuslikult provokatiivsed.
Kellele võiks see kasulik olla? Tõenäoliselt neile, kes tahavad nõrgestada Eesti rolli Euroopa Liidus, kus tihe koostöö soomlastega on meid alati kõvasti aidanud. Meenutagem näiteks Soome tavatult tugevat toetust kahe aasta taguse aprillimässu ajal. Kui meedias pingeid kruttides õnnestub rikkuda Eesti suhteid oma ühe kõige tugevama liitlasega, siis muutuvad meie võimalused näiteks EL-i ühise välispoliitika abil oma eesmärke saavutada kehvemaks.
Ajakirjanduse tegelikkusele mittevastavat käitumist seletab „klikiajastu“. See on president Ilvese käibele toodud mõiste, mille kohaselt iga uudise või arvamusloo headust mõõdetakse ainult internetis tehtud klikkide arvu järgi. Kuna internet võimaldab ohutult välja elada tavaelus alla surutud rahvuslikku viha ning seksuaalset iha, siis tekitavad just need kaks teemat alati kõige tormilisemaid vastukajasid.
Mullu tehti Eesti ajakirjanduses superstaariks Helsingi ülikooli dotsent Johan Bäckman, kes kuulutas meie omariiklusele kiiret kadu. Kas keegi kujutab ette, et mõni Eesti dotsent annaks välja Soomet alavääristava raamatu ning soome ajakirjandus jookseks talle tormi? Bäckmani pressikonverentsil Tallinnas oli seevastu kohal rohkem ajakirjanikke kui ükskõik millisel president Tarja Haloneni esinemisel Soome lahe lõunakaldal. Õnneks lõppes bäckmania suhteliselt ruttu, sest tema kirjastajat Vladimir Iljaševitš on ajakirjanduses pikki aastaid seostatud väidetava kaastööga KGB-s.
Kahjuks neelab enamus meediakanaleid ning seejärel ka meediatarbijaid sellised konksud ikka ja jälle pikemalt mõtlemata alla. Isegi kvaliteetsed meediakanalid heietavad ennasthaletsevalt teemal „miks soomlased meid enam ei armasta?“, selle asemel, et enesekriitiliselt küsida, miks meedia laseb ennast süüdimatult ära kasutada?
Eestlastel saba püksis?
Üheksakümnendatel aastatel tegi Eesti ajakirjandus, mis oli siis sama sõltumatu nagu praegu, julgeolekupoliitilistes ja rahvusküsimustes palju vastutustundlikumaid valikuid. Klikiajastul pole sellest vastutustundest pea midagi alles jäänud. Mullu palus üks kaitsepolitsei komissar Eesti Päevalehe vahendusel ajakirjanikel mitte käituda „kasulike idiootidena“, kes igasugust allikakriitilisust minetades aitavad vaenulikul propagandal eestlasi hirmutada ja provotseerida. Kahjuks tulemusteta.
Õhtulehe toimetus on ilmselt väga uhke uue kolumnisti Sami Lotila üle, sest tema lood eestlastest, kes piltlikult öeldes ainsate eurooplastena püksis saba kannavad, tekitavad rekordarvu klikke ja toovad kohale rekordarvu kommionusid. Innukalt sõimatakse internetis vastuseks kõiki soomlasi ehk tehakse just seda, mida provokaator soovib – tekitatakse rahvustevahelist vaenu.
Seni esines ainsa Soome püsikolumnistina Eesti meedias Jarmo Virmavirta Postimehes. Virmavirta kirjutab tasakaalukalt ja targalt. Paraku ei tekita tarkus ja tasakaalukus piisavalt klikke ega komme. Ja ena imet, pärast paari Lotila skandaalset kolumnit kollases lehes, tellis temalt loo ka kvaliteetleht Postimees, sest klikkide arv pühendab abinõu.
Tänavu arvustatakse ajakirjandust pidevalt klikiajastuga kaasneva üha madalama kvaliteedi pärast (ses pikas reas seisavad nii erinevad inimesed nagu Toomas Hendrik Ilves, Daniel Vaarik, Edgar Savisaar jt), kuid enamasti ei osata meediale hea nõuga abiks olla. Mina oskan. Palun toimetajatel asendada igas trükivalmis tekstis Eesti nimi oma sõnaga „ajakirjandus“ ning sõna „eestlane“ asendada sõnaga „ajakirjanik“. Loodetavasti mõjub tervendavalt, kui te vahelduseks proovite, kuidas muidu kogu rahva kohta öeldud karmid sõnad kõlavad kitsamalt teie enda kohta. On ju ka ajakirjanikud osa rahvast.
Lotila viimase Õhtulehes ilmunud teksti puhul olnuks selle väikse katse tulemus selline: „Eesti ajakirjaniku moraal on sama puhas kui tema aluspesu, mida ta vahetab kord nädalas. Nii tihti? /…/ Tundub, et Eesti ajalehtede põhiülesandeks on toota stressis, olematu enesehinnangu ja tühja pilguga pärdikuid, kelle kõrval lobotoomia operatsiooni läbikäinud tunduvad rõõmsad ja algatusvõimelised.“
Tallinna kaudu Suurbritanniasse pagenud KGB ohvitseri Vassili Mitrohhini märkmed kirjeldavad värvikalt, kuidas KGB-l õnnestus kaheksakümnendate aastate keskel suurt osa maailmast veenda selles, et aidsiviiruse tootsid USA bioloogilise sõja spetsid. Kõigepealt levitati valeinfot arengumaades, kasutades infoallikana üht Ida-Saksa füüsikut (!). Sealt noppis põneva teema üles suur briti päevaleht ning seejärel levis lugu aidsiviiruse „tegelikust“ päritolust esiuudisena juba 40 riigi meediakanalitesse.
Selle KGB operatsiooni eesmärk oli pöörata võimalikult paljude riikide avalik arvamus USA vastu, rikkuda nii nende riikide suhteid USA-ga ning tugevdada selle võrra N Liidu positsiooni maailmas.
Kirjeldusi samasugustest aktiivmeetmetest erinevate riikide vastu paljastas Mitrohhin küllaga. KGB ostis endale külma sõja ajal hulgi valeinfo levitajaid, kes näiliselt usaldusväärse infoallikana söötsid kergeusklikele ajakirjanikele ette põnevaid lugusid.
Tavaliselt on ajaleheartikkel üks mõtteline tervik, aga siinkohal hoiatan lugejat, et eelnenud sissejuhatusel pole midagi ühist järgnevaga, kõik sarnasused on rangelt juhuslikud.
Klikiajastu toodab vaenu
Hiljuti märkis kauane ajakirjanik ja nüüdne meediaanalüütik Rebane Raul murelikult: „Juba pikka aega kahjustab keegi meie ajakirjandust ära kasutades süstemaatiliselt Soome-Eesti suhteid.“
Meie meediat tarbides tekib viimasel aastal-paaril tõepoolest mulje, nagu oleksid Eesti-Soome suhted sama heanaaberlikud nagu Iisraeli ja Palestiina vahel. Eesti ajakirjanduses võimendatakse pidevalt kodumaal vähetuntud soomlaste sõnavõtte, kes on meie suhtes pahatahtlikud ning äärmuslikult provokatiivsed.
Kellele võiks see kasulik olla? Tõenäoliselt neile, kes tahavad nõrgestada Eesti rolli Euroopa Liidus, kus tihe koostöö soomlastega on meid alati kõvasti aidanud. Meenutagem näiteks Soome tavatult tugevat toetust kahe aasta taguse aprillimässu ajal. Kui meedias pingeid kruttides õnnestub rikkuda Eesti suhteid oma ühe kõige tugevama liitlasega, siis muutuvad meie võimalused näiteks EL-i ühise välispoliitika abil oma eesmärke saavutada kehvemaks.
Ajakirjanduse tegelikkusele mittevastavat käitumist seletab „klikiajastu“. See on president Ilvese käibele toodud mõiste, mille kohaselt iga uudise või arvamusloo headust mõõdetakse ainult internetis tehtud klikkide arvu järgi. Kuna internet võimaldab ohutult välja elada tavaelus alla surutud rahvuslikku viha ning seksuaalset iha, siis tekitavad just need kaks teemat alati kõige tormilisemaid vastukajasid.
Mullu tehti Eesti ajakirjanduses superstaariks Helsingi ülikooli dotsent Johan Bäckman, kes kuulutas meie omariiklusele kiiret kadu. Kas keegi kujutab ette, et mõni Eesti dotsent annaks välja Soomet alavääristava raamatu ning soome ajakirjandus jookseks talle tormi? Bäckmani pressikonverentsil Tallinnas oli seevastu kohal rohkem ajakirjanikke kui ükskõik millisel president Tarja Haloneni esinemisel Soome lahe lõunakaldal. Õnneks lõppes bäckmania suhteliselt ruttu, sest tema kirjastajat Vladimir Iljaševitš on ajakirjanduses pikki aastaid seostatud väidetava kaastööga KGB-s.
Kahjuks neelab enamus meediakanaleid ning seejärel ka meediatarbijaid sellised konksud ikka ja jälle pikemalt mõtlemata alla. Isegi kvaliteetsed meediakanalid heietavad ennasthaletsevalt teemal „miks soomlased meid enam ei armasta?“, selle asemel, et enesekriitiliselt küsida, miks meedia laseb ennast süüdimatult ära kasutada?
Eestlastel saba püksis?
Üheksakümnendatel aastatel tegi Eesti ajakirjandus, mis oli siis sama sõltumatu nagu praegu, julgeolekupoliitilistes ja rahvusküsimustes palju vastutustundlikumaid valikuid. Klikiajastul pole sellest vastutustundest pea midagi alles jäänud. Mullu palus üks kaitsepolitsei komissar Eesti Päevalehe vahendusel ajakirjanikel mitte käituda „kasulike idiootidena“, kes igasugust allikakriitilisust minetades aitavad vaenulikul propagandal eestlasi hirmutada ja provotseerida. Kahjuks tulemusteta.
Õhtulehe toimetus on ilmselt väga uhke uue kolumnisti Sami Lotila üle, sest tema lood eestlastest, kes piltlikult öeldes ainsate eurooplastena püksis saba kannavad, tekitavad rekordarvu klikke ja toovad kohale rekordarvu kommionusid. Innukalt sõimatakse internetis vastuseks kõiki soomlasi ehk tehakse just seda, mida provokaator soovib – tekitatakse rahvustevahelist vaenu.
Seni esines ainsa Soome püsikolumnistina Eesti meedias Jarmo Virmavirta Postimehes. Virmavirta kirjutab tasakaalukalt ja targalt. Paraku ei tekita tarkus ja tasakaalukus piisavalt klikke ega komme. Ja ena imet, pärast paari Lotila skandaalset kolumnit kollases lehes, tellis temalt loo ka kvaliteetleht Postimees, sest klikkide arv pühendab abinõu.
Tänavu arvustatakse ajakirjandust pidevalt klikiajastuga kaasneva üha madalama kvaliteedi pärast (ses pikas reas seisavad nii erinevad inimesed nagu Toomas Hendrik Ilves, Daniel Vaarik, Edgar Savisaar jt), kuid enamasti ei osata meediale hea nõuga abiks olla. Mina oskan. Palun toimetajatel asendada igas trükivalmis tekstis Eesti nimi oma sõnaga „ajakirjandus“ ning sõna „eestlane“ asendada sõnaga „ajakirjanik“. Loodetavasti mõjub tervendavalt, kui te vahelduseks proovite, kuidas muidu kogu rahva kohta öeldud karmid sõnad kõlavad kitsamalt teie enda kohta. On ju ka ajakirjanikud osa rahvast.
Lotila viimase Õhtulehes ilmunud teksti puhul olnuks selle väikse katse tulemus selline: „Eesti ajakirjaniku moraal on sama puhas kui tema aluspesu, mida ta vahetab kord nädalas. Nii tihti? /…/ Tundub, et Eesti ajalehtede põhiülesandeks on toota stressis, olematu enesehinnangu ja tühja pilguga pärdikuid, kelle kõrval lobotoomia operatsiooni läbikäinud tunduvad rõõmsad ja algatusvõimelised.“
12.3.09
Eestivastast libateadlast promos Kremli mõjukaim telekanal
Täna õhtul näitas Kremli kõige olulisem telekanal ORT pikka, kuid üldse mitte päevakajalist lugu, mille peamine kõneisik oli üks Valgevene koduloolane. (Selliseid "uudiseid" näitab ORT igal õhtul ning need suunavad vene rahva ebaõiglast viha rahvusvahelisel areenil sinna või tänna, aga alati Kremlile soodsas suunas.) Tänases loos leinati suurt Valgevene küla, mille elanikud põletasid koduloolase väitel elusalt Läti rahvusest waffen-ss-lased.
Ootamatult lõppes uudis väitega, et lisaks lätlastele mõrvasid valgevenelasi ka eestlased. Ja selle väite tõestuseks näidati intervjuud pressikonverentsilt, kus kesksel kohal istus Helsingi ülikooli "professor" Johan Bäckman, kes mullustes meediaesinemistes ja ka ühes ilmunud raamatus süüdistas Eestit ja eestlasi natsimeelsuses. Bäckman süüdistas (konkreetse uudise raames) täiesti kontekstiväliselt eestlasi natsikuritegudes ning kuna tema jutu taustaks näidati ajalookaadreid vene külade põletamisest, siis jäi emotsionaalselt igati veenev mulje, et eestlased olid ka seotud 500 valgevenelase mõrvamisega.
Ma ei kirjutaks sellest libaprofessorist mitte sõnagi, sest selliste tegelaste võimendamine mistahes moel aitab neil ja nende peremeestel oma eesmärke saavutada. Paraku pole võimalik Bäckmani maha vaikida, sest mullu tehti temast Eesti ajakirjanduses superstaar.
Kas keegi kujutab ette, et mõni Eesti dotsent annaks välja Soomet alavääristava raamatu ning soome ajakirjandus jookseks talle tormi? Bäckmani pressikonverentsil Tallinnas oli seevastu kohal rohkem ajakirjanikke kui ükskõik millisel president Tarja Haloneni esinemisel Soome lahe lõunakaldal. Õnneks lõppes bäckmania suhteliselt ruttu, sest tema kirjastajat Vladimir Iljaševitš on ajakirjanduses pikki aastaid seostatud väidetava kaastööga KGB-s.
Eilsest ORT uudisest on näha, et Kremli huvidele vastav dotsent väljastati mullu Eesti orbiidile ning nüüd kasutatakse teda juba Vene turul selleks, et maalida pilti meist kui väiksest, kuid jubedast natsiriigist.
Ootamatult lõppes uudis väitega, et lisaks lätlastele mõrvasid valgevenelasi ka eestlased. Ja selle väite tõestuseks näidati intervjuud pressikonverentsilt, kus kesksel kohal istus Helsingi ülikooli "professor" Johan Bäckman, kes mullustes meediaesinemistes ja ka ühes ilmunud raamatus süüdistas Eestit ja eestlasi natsimeelsuses. Bäckman süüdistas (konkreetse uudise raames) täiesti kontekstiväliselt eestlasi natsikuritegudes ning kuna tema jutu taustaks näidati ajalookaadreid vene külade põletamisest, siis jäi emotsionaalselt igati veenev mulje, et eestlased olid ka seotud 500 valgevenelase mõrvamisega.
Ma ei kirjutaks sellest libaprofessorist mitte sõnagi, sest selliste tegelaste võimendamine mistahes moel aitab neil ja nende peremeestel oma eesmärke saavutada. Paraku pole võimalik Bäckmani maha vaikida, sest mullu tehti temast Eesti ajakirjanduses superstaar.
Kas keegi kujutab ette, et mõni Eesti dotsent annaks välja Soomet alavääristava raamatu ning soome ajakirjandus jookseks talle tormi? Bäckmani pressikonverentsil Tallinnas oli seevastu kohal rohkem ajakirjanikke kui ükskõik millisel president Tarja Haloneni esinemisel Soome lahe lõunakaldal. Õnneks lõppes bäckmania suhteliselt ruttu, sest tema kirjastajat Vladimir Iljaševitš on ajakirjanduses pikki aastaid seostatud väidetava kaastööga KGB-s.
Eilsest ORT uudisest on näha, et Kremli huvidele vastav dotsent väljastati mullu Eesti orbiidile ning nüüd kasutatakse teda juba Vene turul selleks, et maalida pilti meist kui väiksest, kuid jubedast natsiriigist.
10.3.09
Siim Kallas ei taha Igor Gräzinit europarlamenti
Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas tegi täna europarlamendivalimiste teemal ilusa avalduse, milles ta soovitab erakonnakaaslastel oma vana võitluskaaslast Igor Gräzinit Brüsselisse mitte saata.
Kallas kirjutas oma erakonnakaaslastele nii: "Europarlamendi saadik peab olema veendunud Euroopa ideaalides, peab, toetudes meie oma ajaloo tundmisele, uskuma Euroopa rahvaste ühendusse ja olema euroopameelne. Sellest lähtudes on võimalik teha rasket tööd Euroopa ettevõtmise parandamisel, arendamisel ja puuduste kõrvaldamisel."
Igor Gräzinile on Reformierakonna poliittehnoloogid plaaninud partei valimisnimekirjas kõrge koha, et tema abil võita endale Eesti eurovastaste hääli.
On heameel, et päevapoliitikast distantseerunud Kallas pole partei peakorteriga sama meelt, sest Igor Gräzin on Eesti tuntuim eurovastane, kes ei usu Euroopa rahvaste ühendusse ega ole euroopameelne. Kõige ilmekamalt väljendas Gräzin oma suhtumist EL-i enne 2003. aastal toimunud rahvahääletust SL Õhtulehes ilmunud artiklites, kus ta tõmbas võrdusmärgi N Liidu ja Euroliidu vahele.
Kallas kirjutas oma erakonnakaaslastele nii: "Europarlamendi saadik peab olema veendunud Euroopa ideaalides, peab, toetudes meie oma ajaloo tundmisele, uskuma Euroopa rahvaste ühendusse ja olema euroopameelne. Sellest lähtudes on võimalik teha rasket tööd Euroopa ettevõtmise parandamisel, arendamisel ja puuduste kõrvaldamisel."
Igor Gräzinile on Reformierakonna poliittehnoloogid plaaninud partei valimisnimekirjas kõrge koha, et tema abil võita endale Eesti eurovastaste hääli.
On heameel, et päevapoliitikast distantseerunud Kallas pole partei peakorteriga sama meelt, sest Igor Gräzin on Eesti tuntuim eurovastane, kes ei usu Euroopa rahvaste ühendusse ega ole euroopameelne. Kõige ilmekamalt väljendas Gräzin oma suhtumist EL-i enne 2003. aastal toimunud rahvahääletust SL Õhtulehes ilmunud artiklites, kus ta tõmbas võrdusmärgi N Liidu ja Euroliidu vahele.
4.3.09
Kaevikusõda ja haldusreform
Haldusreformi tegemine Eestis meenutab esimese maailmasõja aegset kaevikusõda, kus vaenuväed kaevusid nii sügavalt maasse, et rinne ei liikunud miljonitest inimohvritest hoolimata aastaid edasi ega tagasi.
Haldusreform on Eestis vist ainuke asi, kus juba sajandivahetusest saati on kõigil erakondadel sügavalt sisse võetud kaitsepositsioon. Kõik on ühel meelel, et haldusreformi on omavalitsuste tugevdamiseks vaja, kuid arusaamad soovitud eesmärgini jõudmiseks on erinevad.
Tulemus on sama, mis ilmasõjas – Läänerindel muutusteta. Rääkigu riigikontrolör Mihkel Oviir audititele tuginedes palju tahes, et praegused nõrgad omavalitsused ei suuda oma elanike jaoks täita paljusid olulisi ülesandeid.
Tõsi ta on, et just raske majanduskriisi aeg on õige hetk ebapopulaarse reformi ärategemiseks. Teisalt on raske tõsiselt võtta regionaalminister Kiisleri reformikava, kui jälle loevad Riigikogu ja valitsuse liikmed sellest kõigepealt ajalehest. Leheveergudel alustatakse tavaliselt show’d, mitte tõsiseid muutusi.
Alles eelmisel sügisel nõudis regionaalminister kiiret jah-sõna haldusreformile, aga kui tal paluti seda Riigikogus tutvustada, ei ilmunud minister kohalegi. Loodetavasti on regionaalministril seekord rohkem varuks, kui paar pressiteadet, ning reform läheb mõistlikul moel käima.
Tallinlastele lõpetuseks ja lohutuseks nii palju, et erinevalt Keskerakonna poolt välja käidud linnaosi hävitavast perestroikast ei ohusta regionaalministri 15+5 omavalitsust pealinlasi.
See kommentaar ilmus veidi lühendatud kujul ka tänases Linnalehes.
Haldusreform on Eestis vist ainuke asi, kus juba sajandivahetusest saati on kõigil erakondadel sügavalt sisse võetud kaitsepositsioon. Kõik on ühel meelel, et haldusreformi on omavalitsuste tugevdamiseks vaja, kuid arusaamad soovitud eesmärgini jõudmiseks on erinevad.
Tulemus on sama, mis ilmasõjas – Läänerindel muutusteta. Rääkigu riigikontrolör Mihkel Oviir audititele tuginedes palju tahes, et praegused nõrgad omavalitsused ei suuda oma elanike jaoks täita paljusid olulisi ülesandeid.
Tõsi ta on, et just raske majanduskriisi aeg on õige hetk ebapopulaarse reformi ärategemiseks. Teisalt on raske tõsiselt võtta regionaalminister Kiisleri reformikava, kui jälle loevad Riigikogu ja valitsuse liikmed sellest kõigepealt ajalehest. Leheveergudel alustatakse tavaliselt show’d, mitte tõsiseid muutusi.
Alles eelmisel sügisel nõudis regionaalminister kiiret jah-sõna haldusreformile, aga kui tal paluti seda Riigikogus tutvustada, ei ilmunud minister kohalegi. Loodetavasti on regionaalministril seekord rohkem varuks, kui paar pressiteadet, ning reform läheb mõistlikul moel käima.
Tallinlastele lõpetuseks ja lohutuseks nii palju, et erinevalt Keskerakonna poolt välja käidud linnaosi hävitavast perestroikast ei ohusta regionaalministri 15+5 omavalitsust pealinlasi.
See kommentaar ilmus veidi lühendatud kujul ka tänases Linnalehes.
2.3.09
Selle talve moesõna "solidaarsus"
"Loobudes 8,3protsendisest riigieelarve toetusest, näitame solidaarsust nende eluvaldkondadega, mille kulutusi eelarvekärped vähendasid."
Hannes Rumm
sotsiaaldemokraat, Riigikogu liige
Sellise tsitaadi minu artiklist tõstis oma lugejatele muust tekstist välja Järvamaa Teataja toimetus. Avaldan selle teisteski maakonnalehtedes ilmunud ja ilmuva artikli ka blogis.
Eesti riigi pühad lehmad
Selle talve moesõna on „solidaarsus“, sest just solidaarsusest räägiti 2009. aasta riigieelarve hiigelkärpe tegemise ajal kõige rohkem. Õigekeelsussõnaraamat selgitab solidaarsuse tähendust nii: „…kaas-, ühismeelsus, huvide ühtsus. ▪ Teadlaste solidaarsus õpetajatega, teadlaste ja õpetajate solidaarsus.“
Eelarvekärbete tegijad põhjendasid oma otsuseid sellega, et erinevad inimesed peavad kõik millestki üksmeelselt loobuma, sest muidu on Eesti riigikassa halvemal juhul juba tänavuse aasta lõpuks tühi. Eelarvekärbete kritiseerijad heitsid kõige sagedamini ette just seda, et see või teine kärbe ei arvesta piisavalt huvide ühtsust.
Tagantjärele tarkusega võime tõdeda, et suuresti räägiti solidaarsusest õigustatult. Eelarvekärbete üle peeti ajakirjanduse vahendusel tuliseid arutelusid, aga erinevalt Lätist ja Leedust ei lõppenud need Eestis parlamendihoone akende sisseloopimise ja märulipolitsei tänavale toomisega.
Enamus Eesti inimesi sai aru, et kui Euroopat on tabanud kõige rängem majanduskriis pärast teise maailmasõja lõppu, siis tuleb peaaegu kõigil meil millestki loobuda. Pensionärid said väiksema pensionitõusu ja õpetajad väiksema palgatõusuu, põllumeeste toetused vähenesid. Töötajad jäid ilma kolme esimese haiguspäeva hüvitamisest ning ettevõtjad said kohustuse maksta töötajatele kinni viis järgmist haiguspäeva. Enamuse riigilt palka saavate elualade esindajate palgad langevad ja töökohtade arv väheneb, isegi sõdurpoiste taskurahast tõmmati 7% maha.
Laulupidu = parteikassa
Kahjuks eksiti riigieelarve kulude koomale tõmbamisel solidaarsuspõhimõtte vastu rängalt erakondade rahastamise puhul, mida ei kärbitud ühegi krooni võrra. Niisamuti, nagu ei kärbitud laulupeo korraldamise kulusid.
Suurtest huvirühmadest pääsesid kulude koomaletõmbamisest ainult lastega pered ja puuetega inimesed. Seepärast naljatas üks minu kolleeg Riigikogus: „Paremparteid võrdsustasid erakonnad puuetega inimestega, kellele suunatud toetusi Eesti riik ei kärbi. Minu arvates ei kuulu erakonnad eelnevalt nimetatud riskirühma.“
Sotsiaaldemokraadid võitlesid kogu eelarvekärbete menetlemise aja selle eest, et üldine solidaarsus puudutaks ka erakondade rahastamist. IRL ja Reformierakond keeldusid erakondade rahastamist vähendamast viidates kunagisele kõigi parlamendiparteide kokkuleppele, mille kohaselt erakonda rahastamine jääb 90 miljoni krooni suuruse summa peale neljaks aastaks.
Kummalisel kombel toetas muidu valitsust igal võimalikul ja võimatul juhul eelarvekärbete pärast nuhelnud Keskerakond erakondade rahastamise küsimuses täielikult Reformierakonda ja IRL-i. Keskerakondlane Evelyn Sepp teatas Eesti Päevalehes: „Iga protsent põhiseaduslike institutsioonide rahastamise vähendamise suunas on tegelikult protsent juurde populismi kasvule ja nii-öelda demokraatia ohtude suurenemise suunas.”
Maksame raha tagasi
Nii uskumatu, kui see ka pole, aga erakondade rahastamise küsimus oli 8 miljardi krooni suuruse kärpepaketi kokkupanemisel kõige viimane põhimõtteline vaidluskoht. Valitsus lõi kärpepaketi lukku kolmapäeval, erakondade rahastamise üle vaieldi vihaselt veel esmaspäeval-teisipäeval.
Siseminister Jüri Pihl tegi valitsuses ettepaneku vähendada erakondade rahastamist 7,5 miljoni krooni võrra, kuid paremparteid panid sellele veto. Teisipäeval veenis partnereid Riigikogu fraktsioonidest tulutult rahandusminister Ivari Padar.
Kogu 8 miljardi krooni suuruse kärpe taustal on 7,5 miljonit krooni väike raha, aga sellel summal on suur märgiline tähendus. Sellest summast sõltub, kas erakonnad on solidaarsed ainult sõnades või ka tegudes.
Sotsiaaldemokraatide veendumuse kohaselt on erakondade rahastamisest püha lehma tegemine moraalitu ja solvab avalikku õiglustunnet. Seepärast peab sotsiaaldemokraatlik fraktsioon õigeks kanda tänavusest erakonnale riigieelarvest laekuvast toetusest 615 000 krooni ehk 8,3 protsenti riigieelarvesse tagasi. Loobudes 8,3 protsendi suurusest riigieelarvelisest toetusest näitame oma solidaarsust kõigi nende eluvaldkondadega, millele tehtavaid kulutusi eelarvekärbetega vähendati. Loodame, et ka teised parlamendiparteid mõtlevad hetke järele, ning kuigi tänavu toimuvad kahed valimised, järgivad nad seda eeskuju ning käituvad oma valijatega solidaarselt.
Subscribe to:
Posts (Atom)
