Väikese riigi pidamine on suur luksus

Kahjuks jäi eilselt majanduspoliitika arutelult ajakirjanduses kõlama valdavalt see mõte, et Eesti kõrge maksukoormus pärsib ettevõtlust, kuna just seda mõtet pedaalis tugevalt Kaubandus-Tööstuskoja juhatuse esimees Toomas Luman. Erinevalt näiteks Aktuaalse Kaamera uudisloost see pilt nii must-valge siiski polnud.

Küsisin nimme Tartu Ülikooli majandusprofessorilt Urmas Varblaselt, kas ka tema arvates on madal maksukoormus see viagra, mis meie majanduse taas tõusule pöörab. Järgnevalt väljavõte Riigikogu stenogrammist.

Hannes Rumm: Teie eelkõneleja Toomas Luman ütles Kaubandus- ja Tööstuskoja nimel väga ühemõtteliselt, et ettevõtluse huvides on kindlasti võimalikult madal maksukoormus. Ja ta eelkõige kritiseeris praegust Eestile suhteliselt kõrget sotsiaalmaksukoormust. Samas on Eesti üldine maksukoormus Euroopa keskmisega võrreldes tunduvalt madalam. Mida teie soovitaksite Riigikogul teha, et Eesti tulevane maksukoormus arvestaks võimalikult tasakaalukalt nii ühiskonna üldiseid huve kui ka seda, et see maksukoormus oleks soodus Eesti ja välisettevõtjatele?

Urmas Varblane: "See küsimus on muidugi äärmiselt suur ja lai küsimus. Aga ma arvan, et kõige lihtsamalt pihta hakata, väikese riigi pidamine on suur luksus ja me peame seda pidama, kui me tahame olla täisväärtuslik riik.

Väikesel riigil on terve rida kulusid, mis jagunevad tegelikult väga väikese maksumaksjate ringi peale. See on see koht, kus ma ütlen, et tuleb ette teatud piir, kust allapoole seda maksukoormust langetades tekitavad väga suured probleemid riigi pidamisega. Ma arvan, et siin on teema, kus on kindlasti see Eesti maksukoormuse järk-järguline ja edasine langetamine ikkagi väga suure küsimärgi all.

Tegelikult on ju siin küsimus, milline on selles riigis sotsiaalne pakett ja inimeste elukvaliteet, kus me tahame olla? Ja seesama maksukoorma ja elukvaliteedi küsimus ja tulevikku suunatuse teema, kus ei ole võimalik tulevikuriiki kujundada, kui me see - ühesõnaga see dogma - järjest alandame maksukoormust. Kuskil on olemas mingi piir ja seda arvutada on võib-olla võimalik võrdlusmeetoditel.

See sama küsimus, mis laadi hüvisid me suudame oma inimestele pakkuda? Õieti on see küsimus, mis on meie riigi olemise mõte? Kas meie riigi olemise mõte on näiteks tasakaalus eelarve, või on selle riigi eesmärk meie inimeste selline võimalikult hea elu, aga samal ajal selle juures nende võimete väga hea ärakasutamine?

Siin on see koht, kus meil efektiivsuse teema tuleb sisse. Maksukoormuse määr sõltub väga sellest, kui efektiivselt seda kogutud maksu kasutame. Ja nüüd me jõuame selle riigisektori efektiivsuse ja erasektori efektiivsuse juurde. Ja mõlematega on vaja tegelikult tegeleda. Ja see maksumäärade selline langetamine on selges seoses tootlikuse kasvuga nendes mõlemas pooles. Kui me suudame seda teha, siis võib ka langetada. Kui me seda ei suuda teha, siis ei tule välja."

Lisan veel omalt poolt, et Eestis üldiselt levitatud arusaama kohaselt on meie avalik sektor metsikult kulukas. Tegelik pilt on sootuks teine: Eestis on 1000 elaniku kohta 22 ametnikku, ning see suhtarv on võrreldav Iirimaa, Läti ja Sloveeniaga. Austrias, Belgias, Hollandis ja Saksamaal on tuhande elaniku kohta ametnikke 40-60, Soomes 100, Taanis 130 ja Rootsis 140.

Juba tänavuse negatiivse lisaeelarvega ning eriti järgmise aasta riigieelarvega kärbitakse ametnike arvu ning kogu avaliku sektori kulutusi järsult. Seega on kohe-kohe käes Urmas Varblase kirjeldatud piir, millest dogmaatilise maksukoormuse vähendamisega edasi minnes ei jaksa me oma riigi enam ülal pidada.