Padar püsib, Ansip põrub

Reformierakonna ajas raevu tänases Postimehes ilmunud uudis selle kohta, et inimesed hindavad rahanduslikult raskel ajal palju kõrgemalt rahandusminister Ivari Padari kui peaminister Andrus Ansipi tegevust.

Reformierakonna peasekretär Kristen Michal väitis koguni: «Kohe, kui rahandusminister muutub valitsuse kõige populaarsemaks selliks ja töötab selle nimel, et olla mõnus, hakkavad riigil raskused.»

Michali jutt teeb meele mõruks sel põhjusel, et Reformierakond ei ole ikka veel oma viimase poole aasta vigadest midagi õppinud. Ja kui Reformierakond vigadest ei õpi, siis pärsib see valitsuse töövõimet edaspidigi.

Reformierakonna ja Ansipi toetuse languse kõige olulisem põhjus on olnud see, et nad on püüdnud tegelikkust ilustada ning vastutust enda kaelast ära veeretada.

Juba praegu on Eesti ajalehtedes püsirubriigiks muutunud peaminister Andrus Ansipi tsitaadivalimikud, mis tänu mõõdutundetule optimismile vaevalt kuu-kaks hiljem naeruväärsed näivad. Reformierakonnal on vaja tõsiselt mõelda selle üle, miks küsiti valitsuse pressikonverentsil Andrus Ansipilt ja mitte tema kõrval istunud Padarilt, kas ta on tulnukas teiselt planeedilt.

Seevastu Padari tegevus pälvib eestlaste toetuse sel lihtsal põhjusel, et rahandusminister on ka ebameeldivatest uudistest rääkinud ausalt ja pole kartnud raskete otsuste tegemisel vastutust enda kanda võtta.

Siinkohal räägivad enda eest kõige paremini faktid. Just rahandusminister Padar survestas valitsust esimesema tegema tänavust lisaeelarvet. Peaminister Ansip oli viimane valitsuse liige, kes sellele vastu punnis, sest ta lihtsalt ei suutnud uskuda nukraid majanduskasvu ja maksulaekumise numbreid.

Just rahandusminister püüdis juba juunis saavutada valitsuses kokkulepet põhimõtteliste otsuste tegemiseks 2009. aasta riigieelarve tulude-kulude määratlemisel. Peaminister Ansip seevastu lükkas oluliste otsuste tegemise septembrisse, sest lootis, et augusti lõpus tehtav rahandusministeeriumi majandusprognoos tõotab helget tulevikku. Ansip eksis ja tema venitamise tõttu tuli riigieelarve kokku panna paari nädalaga, mis loomulikult mõjutab selle kvaliteeti.

Rahandusminister ongi 2009. aasta eelarvet ausalt hinnanud numbriga 3. Peaminister nimetas seevastu eelarvet "praegustes oludes parimaks riigieelarveks" ning "aegade kõige avalikumalt koostatud riigieelarveks".

Nagu näha, ei tegelnud Padar mitte populismiga, vaid soovis teha õigel ajal valusaid, kuid vajalikke otsuseid ning julges nende vajalikkust inimestele ka ausalt selgitada. Ain Seppikul oli õigus, kui ta Postimehes väitis, et peaminister on püüdnud vastutuse võtmise asemel seda pidevalt rahandusministri kaela veeretada. Ilmekas oli see, kuidas Andrus Ansip suvistel valitsuse pressikonverentsidel ikka ja jälle viitas ebapopulaarsete teemade puhul "rahandusministri otsustele", kuigi tegelikult oli tegu kas valitsuse või valitsusliidu konsensuslikele otsustele.

Nagu avaliku arvamuse küsitlused näitavad, oskavad valijad hinnata, kes on kes ja mis on mis. Kui Reformierakonnale ei ole seni edu toonud rahandusministri halvustamine ja vastutuse tema kaela veeretamine, siis ei too see edu ka edaspidi.

Ometi ei tunne sotsiaaldemokraadid erinevalt Keskerakonnast mingit kahjurõõmu peaministri ja tema partei toetuse vähenemise tõttu. Saame suurepäraselt aru, et see tekitab valitsuses ainult uusi mõttetuid pingeid. Saame suurepäraselt aru, et kui Ansip põrub, siis põrub kogu valitsus. Eesti vajab rasketel aegadel töövõimelist valitsust ja valitsusjuhti, mis pideva populaarsusreitingute pärast muretsemise asemel keskendub probleemidele, mida on rohkem rohkem, kui eales varem sellel sajandil.