Valikud on tehtud, aga millised?

Kaks nädalat enne riigikogu valimisi ütles kogenud reformierakondlane eravestluses tänavuse valimiskampaania kohta, et seekord otsustas tema partei loota erakonna edukale esinemisele masu ajal ja eurole üleminekul ning teha vaoshoitud reklaamikampaania.

Parajasti näitasid küsitlused IRL-ile populaarsuse tõusu ning oravaparteile ootamatult kasinat tulemust. Reformierakondlane suhtus oma partei käitumisse kriitiliselt ja ennustas: „Me saame selle eest karistada. IRL on seekord korranud meie varasemate valimiste võtet, tulnud turule mitme poliitilise tootega, mida müüakse reklaamides kindlatele sihtrühmadele, ning see toob neile edu.”

Tagantjärele on äsja lõppenud valimised pälvinud kiidusõnu selle eest, et need olid ebatavaliselt asjalikud ning keskenduti sisulistele aruteludele. Tõsi ta on, et tavatult tegusad olid tänavu mitmed kodanikuühendused, kes arutelusid korraldasid, valimisprogramme vaagisid ja poliitikuid rahva ette esinema kutsusid. Nagu seegi, et masu sundis erakondi ajakirjan­duse suureks kurvastuseks reklaamiraha kokku hoidma, on ju reklaam enamiku ajakirjanduse peamine sissetulekuallikas.

Küll olen ma tükk maad pessimistli­kum selles, kui sügavale asja tuumani neis aruteludes jõuti ning kui hea pildi legendaarne tädi Maali oma valiku tegelikust olemusest sai. Pigem julgen arvata, et alles valitsuse moodustamiseks Reformierakonna ja IRL-i alanud kõnelustel saab suuresti selgeks see, mida valitsusparteide mitmed loosungid tegelikult tähendavad ning kui palju need riigile maksma lähevad.

Ilus uudissõna
Võtame ühe lihtsa näite. Mäletame ju kõik teleekraanilt naeratavaid IRL-i poliitikuid, kes lubasid valijate soove arvestades kehtestada emapensioni. „Emapension” on samasugune üldist poolehoidu tekitav uudissõna nagu kunagi „emapalk”. Kellel võiks midagi olla selle vastu, et riik emade panust ühiskonda rahaga praegusest rohkem väärtustab?

Ometi olen kindel, et valitsuskõne­lustel kritiseerib Reformierakond ideed praegu suletud uste taga tõsiselt ja põhjendatult. Esiteks on pärast valimisi vaja ausalt läbi arvutada, kui palju IRL-i emapensioni kehtestamine maksab ning mille arvelt see raha tuleb, sest mõlemad paremparteid on lubanud riigieelarvet tasakaalustada ning maksukoormust ehk riigi tulusid koguni vähendada. Üldarusaadava seaduseelnõu keeles pole IRL sümpaatset valimisloosungit seni lahti kirjutada suutnud või tahtnud, nii on ka selle maksumust raske hinnata.

Teiseks on ühiskonnas läbi arutamata, millistele emadele ja miks Eestis praegu kõige rohkem riigi rahatuge vaja läheb. Tänu vanemapalgale on Eesti emal (või isal) võimalik ebatavaliselt pikalt kodus olla ja riigi suure toetusega oma lapse esimese pooleteise aasta eest hoolt kanda.

Samas saavad enne 1999. aastat pensionile läinud naised (või täpsemini üks vanem igast perest poolte kokkuleppel) praegugi lisapensioni laste kasvatamise eest. Eestiski kasutusel olev õiglane euroopalik tava mitte teha vahet naiste ja meeste vahel on ka siin oluline. Ehk kui juba rääkida emapensionist, tuleb rääkida ka isapensionist.

Kahjuks keskenduti valimiskampaanias ideede heade ja halbade külgede arvustamisele, kuid puudu jäi tervikpildist, mis aidanuks valijatel otsustada, kellele ja miks on riigi abi eelkõige vaja.

Oluline on küsida, mis on suurema lapsetoetuse või emapensioni eesmärk. Kui eesmärk on suurendada sündimust, siis on rumal loota, et 20–30-aastaseid naisi motiveerib rohkem sünnitama laste arvust sõltuvusse seatud pension. Selles eas inimeste jaoks on pension ebareaalselt kaugel ning igapäevane toimetulek laste kasvatamisel ja riigi abi selleks on palju olulisemad.

Tunnustus tagantjärele
Sotsiaaldemokraadid on seisukohal, et emad ja meie pered vajavad riigi rahatunnustust eelkõige ajal, mil nad lapsi kasvatavad. See on palju olulisem, kui teha seda tagantjärele tunnustusena siis, kui ema või isa on juba pensionile läinud.

Kui eesmärk on väärtustada emade panust tagantjärele, on riigil ehk mõttekam maksta emade eest suuremat sotsiaalkindlustusmaksu. Nii nägi 2007. aastal sõlmitud valitsusliidu lepe sotsiaaldemokraatide ettepanekul ette seaduseparandust, mis oleks kohustanud riiki tasuma kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni täiendavalt pensionikindlustusse summa, mis oleks võrdsustanud kodus oleva vanema tulu Eesti keskmisega. (Seegi hea idee jäi masu ohvriks.) Sest see on aeg, millal vanematel endil on perekondlike kohustuste tõttu teenimine keerukam. See eeldab muidugi riigilt lisaraha, aga meie pensionisüsteem on praegu niikuinii miinuses ja riik peab selle vahe kinni maksma, kuid ajal, mil täiendava sotsiaalmaksu võrra suuremat pensionit saavad vanemad pensionile lähevad, on pensionikindlustussüsteem puudujäägist välja tulnud.

Seega on valimiskampaanias tutvutud üksikute toredate ideedega, kuid tervikpilti sellest, kuidas muuta meie sotsiaalpoliitikat nii, et see väärtustaks lapsi kasvatavaid vanemaid ning teadvustaks tegelikud otsustuskohad, kahjuks polnud. Nii tuleb oodata, mida toovad kõnelused valitsusliidu leppe sisu üle. Hea on see, et erinevalt 2007. aastast, mil valitsusparteidel oli tänu majanduskasvule ja riigi tulude kiirele kasvule meri põlvini, ollakse tänavu märksa kainemad, ning loodetavasti kajastub see kõneluste tulemuses.

Artikkel ilmus äsja Õpetajate Lehes.