Poliitikutele oma kutsestandardid

Kuna poliitikast on Eestis juba ammuilma saanud täiesti eraldiseisev elukutse, siis on meil hädavajalik kehtestada poliitikutele samasugused kutsestandardid nagu Kutsekoda on need kehtestanud näiteks ehituses, hariduses, metsanduses, teeninduses, inseneerias ja paljudel teisel aladel.

Tõendusmaterjali poliitika muutumisest professiooniks pole vaja palju tuua, piisab poliitbroilerite mainimisest, kelle esimene põlvkond on juba jõudnud kuldsesse keskikka ilma elus ühtegi päeva päris tööd tegemata. Keskerakonna juhtimisel on aga Tallinnas jõutud juba sellisele tasemele, et on tekkinud Aasia ja Aafrika riikidele iseloomulikud töökohad, mille saamise eest ametnikud palka ei tahagi, vaid väärt ametikoha eest parteile peale maksavad.

Milline siis võiks välja näha poliitikute kutseregister? Kuna kutseregister on meil kahjuks vähetuntud, toon lugejale näiteks rahvakunsti ja käsitöö ametlikud kutsestandardid, mis jagavad selle ala meistrimehed spetsideks kivitöö, nahatöö, puutöö, sepatöö, tekstiili ja keraamika alal. Vastavalt oma teadmistele ja oskustele jagunevad rahvakunsti ja käsitöömeistrid veel I-VI kategooria asjatundjateks.

Riigikogu tasemel peab poliitikute puhul eristama kunstimeistri ja käsitöölise taset, millest esimene nõuab sarnaselt paljudele teistele erialadele kõrgharidust ning teine pelgalt käelist tegevust õiget värvi nupu vajutamisel. Heaks tasemevahe näiteks on mitu Riigikokku pääsenud rahvakunstnikku, kes erinevalt varasemast elust siin aastaid kannatlikult käsitöölisena leiba teenivad.

Täielik poliitiline tipptase on laia profiiliga spetsialist, kes tõesti valdab peensusteni erinevaid valdkondi alates fiskaalpoliitikast ja lõpetades pensionite indekseerimisega nagu näiteks Eiki Nestor. Muidugi on selliseid korüfeesid vähe. Väga vajalikud ja hinnatud on ka oma eriala tippspetsialistid, kes mõnd valdkonda peensusteni tunnevad nagu näiteks Marko Mihkelson või Mart Nutt.

Omaette tipptaseme spetsid on üldise parteipoliitika suunajad, kelle mõju ühiskonnas on väga suur, kuid kes targu eelistavad avalikkuse eest varjus püsida (eriti kui nende kitsam eriala on erakondade rahastamine) nagu näiteks Rain Rosimannus või Ain Seppik. Need tippspetsid tegelevad üldpoliitiliste küsimustega alates sellest, mis partei millisega järgmise valitsuse moodustab kuni sobivate muudatuste tegemiseni valimisseaduses.

Kindlasti peab veel välja tooma poliitilised rahvakunstnikud massimeelelahutuse alal, kes poliitikas kunagi midagi ära ei tee, aga kes pidevalt poosetavad erinevates telesaadetes ja klantsajakirjades nagu Evelyn Sepp või Aivar Riisalu.

Muidugi ei ole eelnev loetelu ammendav. Oluline erinevus on poliitikas see, et kui sepp ei koo kunagi sukka ja kangur ei vibuta vasarat, siis poliitikas on eelloetletud erialad omavahel sageli keerulises kombinatsioonis.

Muidugi peavad ka poliitikud jagunema omandatud taseme järgi eri kategooriatesse. Näiteks Rõuge vallavanemana alustades oli üks mu hea kolleeg Kalvi Kõva mõtteliselt I kategooria spetsialisti tasemel. Juba kolmandat korda vallavanemana ametisse astudes jõudis ta III kategooriani. Riigikogu liikmena sai juba V kati ja erakonna peasekretäriks saades tunnistati ta kõrgeima ehk VI kategooria spetsialistiks.

Kuniks Kutsekoda pole poliitikutele loonud oma kutsestandardeid, ei saagi valijad päris täpselt aru, kes mida tegema peab ja teha oskab. Sellest sünnibki pidev arusaamatus ja pahameel selle üle, et poliitikud ei vasta valijate ootustele.

See lugu ilmus ka Delfis ja sündis vastuseks Delfi küsimusele Ott Lumi poliitikute liigituse kohta.