Eesti uuskodanluse diskreetne võlu

Publik Solarise keskuses kasutas eile tänulikult iga võimalust naerda, aga "The Rise and Fall of Estonia" võitis südame sellega, et suutis siduda nii traagikat kui komöödiat. Rääkida ühtaegu tõsimeelselt nii meie minevikutraumadest kui näidata seda, kuidas nende käsitlemine on muutunud juba küüniliselt rutiinseks ühiskonnas, kus valdavaks eesmärgiks on isikliku heaolu nautimine.

Minu jaoks oli etenduse tipp lõpueelne pilt, kus traagilist mälestuspäeva ettekäändeks tuues tormiliselt ja tuimalt õgiti ning viina visati. Etendust näinud inimestele toob selle stseeni kohe silme ette võimas visuaalne kujund, kus Jaak Prints ja Rasmus Kaljujärv ahnelt taldrikust toitu nokivad nagu linnakajakad.

Andestagu Eero Epner, kes võimsa viisiklavastusega on Ojasoo ja Semperi varjus ennast veenvalt tõestanud, ja kes äsja Arteris ametlikele kriitikutele pahaks pani väidetavat Frank Castorfi etenduse ekslikku tsiteerimist, aga see stseen tekitas mul tugeva seose aastakümneid tagasi nähtud Luis Buñueli filmiga "Kodanluse diskreetne võlu".

Tolle filmi lõpustseenis vedelevad pidulaua ümber terroristide ohvriks langenud kodanlaste laibad, kui korraga kerkib lina alt käsi, millega õigel ajal surma eest laualina alla peitu pugenud tegelane kobab oma taldrikult söömata jäänud ahvatlevat pala.

Kui NO lubab, siis saab ETV selle etenduse parematest stseenidest kokku panna pooletunnise aastalõpusaate, mis on palju vaimukam ja diibim kui erinevate telekoomikute mitmeaastased ponnistused kokku. Aga seda NO muidugi ei tee ning samuti ei riski ETV aasta viimastel tundidel nii suure osa publiku tõekspidamisi lihtsalt solvata.