Kellele verd loovutatakse?

Kuigi aeg-ajalt lipsab maailma meediasse teateid selle kohta, et teadlased otsivad lahendust, mille tulemusena kaob vajadus doonorvere järele, pole seda tänini sündinud ega julge seda keegi ka kindlas kõneviisis lubada.

Samas sai Eesti haiglates mullu erinevate verekomponentide ülekandeid 17 000 patsienti ehk teisisõnu vajas doonorite abi Rakvere linnatäis rahvast.

„Me oleme katsetanud ketšupi ja rootsipunase värviga, proovinud jõhvikamorssi ning maasikamoosi,“ räägib Hannes Võrno pärast jaanipäeva Rahvusringhäälingu raadiokanalites eetrisse läinud reklaamis humoorika häälega. „Aga tuleb siiski tõdeda, et verd ei asenda ka suvel miski. Nii et tule puhkuse ajal doonoriks!“

Sellise reklaamiga kutsub Eesti Doonorite Selts juba neljandat suve läbi viidavas sotsiaalkampaanias verd loovutama puhkust nautivaid inimesi, sest doonoriteks oodatakse just hästi puhanud terveid inimesi. (Täname siinkohal ka teisi toetajaid Postimeest, Õhtulehte ja Ajakirjade Kirjastust!) Loomuldase lasevad inimesed on suvel lõdvaks ning mõtlevad eelkõige meelelahutusele, meie proovime neile meenutada, et lisaks suve nautimisele saab seda ilusat aega kasutada doonoriverd vajavate inimeste aitamiseks.

Kutsume inimesi verd loovutama rõhutatult heatujuliselt, vastandina hädaolukordadele, kus raadios hõigutakse mureliku häälega, et kiiresti on vaja just selle või teise grupi doonoreid. Vastandume kriisireklaamile kahel põhjusel.

Esiteks saab piisava verevarude puudumise tõttu tekkivaid kriise enamasti ennetada kui piisavalt palju doonoreid käib pidevalt verd loovutamas ning verekeskustel on nende abil tagatud turvaline varu. Selliste kriiside vältimisest võidavad loomulikult nii haiged, aga ka doonorid ise, kes ei pea hädakutsungi peale oma igapäevaseid tegemisi pooleli jätma ning pikas järjekorras konutama.

Teiseks on vere loovutamine eriline hea tegemise viis, mis on oluline abivajajale, aga väärtustab ka doonorit ennast. Eesti Doonorite Seltsi liikmeks on palju inimesi, kes on verd loovutanud üle 100 korra ehk üle 30 aasta ning nende jaoks on see tegevus üks oluline võimalus ühiskonnale vajalik olla.

Kahjuks pidi ajakirjandus jaanipäeva paiku ikka ja jälle teatama sellest, kuidas mõni purjus juht suure seltskonna haiglasse hinge vaakuma sõitis. Olen siin-seal kohanud suhtumist, et sellistele tegelastele ma küll oma verd anda ei taha.

Tegelik elu on paraku selline, et doonorivere vajajate hulgas on kõige rohkem patsiente, kelle oma vereloome on mingil põhjusel kahjustatud ja ei tooda piisavalt vererakke. Nende inimeste tervis halveneb sageli just suvel. Kahjuks ei teata sageli selliste inimeste murest, sest ajakirjanduse jaoks ei ole püsivate abivajajate olemasolu uudisväärtuslik. Doonorivere vajajatena järgnevad traumade ja plaaniliste ortopeediliste lõikustega seotud patsiendid.

Suvise doonorivere vajaduse eripära on see, et siis teevad haiglad puhkuste tõttu vähem plaanilisi operatsioone, kuid sel ajal saadakse rohkem traumasid. Kokkuvõttes on olukord ikka selline, et eelmise aasta juulis väljastas Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) verekeskus sama palju verekomponente kui oktoobris, mil haiglad töötavad täiskoormusel.

Lõpetuseks soovitan aadressilt http://www.verekeskus.ee/ vaadata, keda ja millistel tingimustel oodatakse verd loovutama ning kus täpselt Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Kohtla-Järvel verd loovutada saab.

See lugu ilmus tänases Delfis.