29.3.10

Meie kõigi mure või nende oma häbi?

Et liikuda üksikult üldisele, alustan seda lugu elust võetud näitega. Paar aastat tagasi võttis viiekümnendates aastates Tallinna naine pangast 850 000 krooni võlgu oma korteri remondiks. Nagu ta hiljem võlanõustajale tunnistas, ei teinud ta remonti ühegi krooni eest, vaid suunas majanduskasvu tippajal sama panga vahendusel kogu raha aktsiafondidesse.

Pika loo kurb tulemus on selline: naine kaotas aktsiaturul suure osa oma rahast ja elab täna töövõimetuspensioni eest sotsiaalkorteris. Kokkuleppel pangaga müüs ta oma korteri maha, kuid kinnisvarahindade järsu languse tõttu jäi üles 400 000 krooni suurune laenujääk. Pank tegi talle ettepaneku sõlmida võlguolevale summale uus laenuleping intressiga 6% + Euroribor. Kuna naisel poleks esimesest maksest alates võimalik seda tasuda, siis soovitas võlanõustaja tal lepingust loobuda ning valida pika võlaorjuse asemel üksikisiku pankrot.

Kes ja mil määral juhtunu eest vastutab? Vigu teinud naisele on varaliselt raskemat karistust kui kogu vara kaotamine ja suur võlakoorem raske välja mõelda. Riskantse laenu andnud ning seda sihipäratult kasutada lasknud pank sai osa rahast tagasi, omab väheväärtuslikku võlanõuet ning langes kahjumisse. Mille tulemusena pangatöötajad ei saa preemiat ning panga omanikud jäävad pärast rammustate dividendide aastaid omanikutuluta.

Õiglus on iga hindaja silmades, kuid minu meelest on sel ja tuhandetel teistel juhtudel Eestis laenuandja (NB! mitte ainult pankade) ja laenaja suhted tasakaalust väljas ning riik on jätnud need õigel ajal tasakaalustamata.

Eesti kui idamaa
Kahjuks on mõttevahetus võlakaitse seaduse ümber välja tulnud ühe julma seisukoha Eesti ühiskonnas. Vandeadvokaat Leon Glikmann väljendas seda hiljuti Postimehes (16. märtsil) petlikult kiretus juriidilises keeles nii: „… (laenu)tehingud tehti ilma sunnita, vabaturu tingimustes ja kahe otsustusvõimelise poole poolt, kellest üks omab panga raha eest ostetud eluaset.“ Anonüümsetel peldikuseintel väljendatakse sama mõtet umbes nii: „Ise olid loll, et laenu võtsid, vaata nüüd ise, kuidas oma eluga hakkama saad!“

Võlakaitseseaduse töörühma eksperdid on selle mõttelaadi puhul välja toonud põhimõtteliselt erineva suhtumise Lääne- ja Ida-Euroopas. Pikaajaliselt välja kujunenud omandisuhetega riikides lähtutakse arusaamast, et võlakoorma alla mattunud võlgnikud tõrjutakse ühiskonnast välja ning selle tulemusena ei ole ohus ainult nende, vaid kogu ühiskonna sotsiaalne turvalisus. Ida-Euroopas on seevastu tänini levinud ja seadustes kinnistatud seisukoht, et pankrot on isiklik läbikukkumine ja häbi, mis pole muu ühiskonna mure.

Sotsiaaldemokraatide ja õnneks veel mitme teise erakonna sõnul on viimane aeg sellist suhtumist ja seda taastootvat seadusandlust muuta. Kui riik vaatab rahumeeli pealt, kuidas masu tõttu pankrotistuvad ja satuvad üleöö vaesusesse tuhanded pered, siis läheb see meie riigile kallimaks maksma kui abivajajate toetamine.

Vastas kõige mõjukam lobbyrühm
Pank on 99,9% juhtudest targem ja tugevam pool kui laenu küsija, sest pangal on paremad teadmised nii kogu turust ning parem võime hinnata iga kliendi riske. Ka näiteks ravimitööstuses on enamus käsimüügiravimeid vajavaid patsiente täiesti otsustusvõimelised ja ostavad neid ilma sunnita. Ometi kehtivad kogu läänemaailmas väga tugevad piirangud ravimite müügile ja reklaamile, et kaitsta vähem kompetentseid kliente.

Mitte ainult Eestis, vaid kogu Euroopa Liidus ja USA-s anti buumi ajal liiga kergekäeliselt laene, see kuumutas üle kinnisvarasektori ning tekitas masu, mille tulemusel on hädas nii paljud laenuandjad kui laenuvõtjad. Kõikjal õpivad seadusandjad nendest vigadest, mida masu välja tõi, ning oleks imelik, kui Riigikogu käituks teisiti.

Kinnitan siinkohal, et ei sotsiaaldemokraadid ega Riigikogu võlakaitse seaduse töörühm advokaat Paul Varulist alustades ja siinkirjutajaga lõpetades ei riku õiguskindluse põhimõtteid, ei piira omandiõigust ega ettevõtlusvabadust. Võlakaitseseaduse suurimaks oponendiks on Eesti Pangaliit ehk meie kõige võimsam huvirühm, mis jälgib selle seaduse tegemist eriti noriva tähelepanuga. Mõjuka huvirühma tugev surve tähendab, et mistahes õiguslik vastuolu vaidlustatakse kindlasti õiguskantsleri juures või riigikohtus. Teistpidi tähendab tugev kontroll seadusandjatele õnneks seda, et loetletud põhiseaduslikud institutsioonid tagavad võlakaitseseaduse seadusele põhjaliku sõltumatu hinnangu.

Võlakaitseseaduse alles valmiva eelnõu puhul on avalikkusele paratamatult tutvustatud üksikuid detaile ning puudub tervikpilt. Seetõttu kirjeldan lühidalt seaduse toimimise loogikat.
See seadus annab üksikisikust laenajale õiguse pöörduda kohtu poole palvega oma võlgade ümberkujundamiseks. (Ettevõtjatel on see õigus saneerimisseadusega juba olemas.) Kui kohus peab võlgniku olukorda lootusetult halvaks, siis ei saa ta õigust oma võlgu ümber kujundada ning üheks lahenduseks olukorrast on üksikisiku pankrot. Seega ei tähenda uus seadus kindlasti, et võlgnik lihtsalt esitab kohtusse avalduse ja see kirjutab laenu korstnasse.

Teisel juhul aitab kohus kokku leppida võlgade ümberkujundamise ehk näiteks võla tähtaja pikendamise. Igal juhul peab kohus tasakaalustatult hindama mõlema poole huvisid ning kindlasti lähtuma üldpõhimõttest, et lepingu täitmine on kohustuslik.

Üks enim vaidlusi tekitanud koht uues seaduses on küsimus, kas kohus võib võla suurust teatud tingimustel ka vähendada. Isegi Pangaliit on juba möönnud, et mõnede laenukohustuste puhul on see võimalik.

Üksikisiku pankrot lihtsamaks
Loo alguses kirjeldatud naine valib ilmselt oma hädast välja tulekuks pankrotti mineku. Sõna pankrot on Eesti kultuuriruumis halvustava ja häbistava kõlaga, ent paljudel juhtudel on see võlgniku jaoks kõige mõistlikum viis oma olukorrast välja tulla.

Praegune üksikisiku pankroti kord on pikk ja piinarikas ning ei saavuta algselt loodetud eesmärke. Kui kohus tunnistab naise pankrotis olevaks, siis tuleb tal praeguse seaduse järgi läbida viie aasta pikkune kohustustest vabastamise menetlus. Viis aastat jääb talle kätte elamismiinimum ning võlausaldajatele peab ta ära maksma 75-85% kõigist oma sissetulekutest. Ja alles seejärel vabaneb ta võlakoormast.

Nii karmi seaduse tulemusena varjavad konkurentsivõimelisemad võlgnikud oma sissetulekuid ning võlausaldajad ei saa niikuinii oma raha tagasi, lisaks kaotab riik maksutulu. Päris vaesunud võlgnikelt, kes elavadki ainult töövõimetuspensionist, ei maksa võlausaldajatele niikuinii midagi tagasi.

Seetõttu pakkusid sotsiaaldemokraadid juba mullu välja mõtte, et pankrotiperioodi on vaja lühendada ning võlakaitseseaduse eelnõus on selleks ajaks esialgses versioonis kirjas kolm aastat. Ekspertide kinnitusel liigub kogu Lääne-Euroopa selles suunas, et võlgnike pikaajalise tavaelust väljas hoidmise asemel on ühiskonnale otstarbekam lasta neil pärast valusa rahalise õppetunni saamist kiiremini tavaellu naasta.

See artikkel ilmus lühendatult tänases Postimehes.

1 comment:

Kris said...

Mul on juriidilise lugemisoskuseta tavakodanikuna tekkinud küsimus: mis saab võlgniku varast? Ka sellest, mis vahetult enne pankrotimenetlusi kellegi teise nimele kirjutati, kingiti või allapoole turuväärtust kehtivas hinnaskaalas maha müüdi?

Hetkel tundub (tervikpilt on meedias ilmunu põhjal tõepoolest olematu), et põhimõtteliselt tegeleme suslikute ja ülelaenanute aitamisega, kui Eestis on palju rohkem neid inimesi, kes igakuiselt suure punnitamise tulemusena võetud laenukohustusi täidavad. Milliseid õiguseid ja lisavõimalusi annaks uus seadus kõigile neile, kes EI ole end lõhki laenanud või annavad igapäevaselt reaalse maksimumi vee peal püsimiseks?

See pere, kes 4-toalise merevaatega korteri asemel valis 2-toalise magalakorteri kasuks ja nüüd sama moodi ägab (läbi raskuste vee peal püsides), on 3 aasta pärast ikka veel samanigelas seisus. Ehk maksab pangale enamuse oma sissetulekutest elamispinna eest, mille turuväärtus protsentuaalselt rohkem kukkus kui "ägedal" kodul - teisisõnu istub lõa otsas, kus müümine tähendaks kodutust koos võlajäägi tasumise kohustusega... Samas saab pankrotimenetluse läbinu õiguse uueks puhtaks stardiks.

Kas, kuidas ja millal leitakse võimalus leevendada kõigi nende koormat, kes on üles näidanud mõistlikkust, ausust ja head tahet?