Arstist, ajakirjanikust ja ametisaladusest

Kaitsepolitsei kutsus mind möödunud sajandi lõpus kaks korda ametlikule vestlusele. Töötasin siis ajakirjanikuna ning mõlema vestluse põhjuseks olid lood, milles kasutasin anonüümseid infoallikaid, kes edastasid lugejatele ainult ametialaseks kasutamiseks määratud infot.

Esimesel korral said lugejad tänu anonüümsele allikale üldjoontes teada, milline saab olema Eesti esimene oma radarisüsteem, mis näeb vene lennukeid kaugel Peipsi järve taga. Meie NATO-liikmelisus oli sel ajal alles kauge tulevikumuusika ning see artikkel näitas, kuidas hakkab toimima suur ja kallis õhuseiresüsteemi, mis töötab nüüd juba kogu NATO heaks.


Teisel juhul said päevalehe lugejad anonüümse allika vahendusel teada, kuidas mõni Euroopa Liidu liikmesriik töötas selle vastu, et Eestist pääseks euroliidu esimesse laienemisringi, kuna see ärritas Venemaad. Selle artikli ilmumine näitas eestlastele, et mõni sõnades end meie suureks sõbraks nimetav riik töötas diplomaatilistes tagatubades meie vastu. Sellise info avalikustamine survestas seda riiki vähemalt veidi, sest nad polnud huvitatud oma maine rikkumisest Eestis.


Rõhutan, et mõlemad toonased info lekitajad olid tipptasemel ametnikud, kes teevad tänini Eesti riigi heaks kõrgetel kohtadel head tööd. Nad rikkusid ajakirjanikule infot edastades reegleid mitte omakasupüüdlikest huvidest, vaid selleks, et avalikkus oleks meie ühiskonna jaoks olulistest asjadest teadlik.


Vestlused kaitsepolitsei ametnikega nägid välja nii, et nemad palusid mul seitsmel erineval moel öelda, kelle käest ma olen oma info hankinud, et infoallikat karistada. Mina kordasin ikka ja jälle, et ajakirjaniku jaoks on tema infoallikate saladuse hoidmine kutse-eetika üks kõige olulisem põhimõte. Lahkusime sõpradena, infoallikaid kapo teada ei saanud.


Maailma kuulsaim juhtum
Eesti seadusandlus on sellest ajast saati muutunud, aga allikakaitse põhimõtted toimivad meil ja muudes demokraatlikes riikides ikka sama moodi. Eesti parimad uurivad ajakirjanikud käivad nüüd juba ametlikel ülekuulamistel, mille tulemused on kohtus tõendina kasutatavad, aga ei jätkuvalt ei paljasta nad oma infoallikaid ning allikakaitsega pole sel sajandil olnud Eestis ühtki tõsist probleemi.


Vabandan enesekeskse sissejuhatuse pärast, aga sageli tundub mulle, et meediakauged inimesed ei saa ilma näideteta aru, mis asi on allikakaitse ning kuidas see kaitseb demokraatlikus ühiskonnas sõnavabadust.

Maailma kuulsaim allikakaitse juhtum pärineb Watergate’i afääri ajast, mille tulemusena oli Richard Nixonile esimese ja seni ainsa USA presidendina sunnitud ametist lahkuma. Seitsmekümnendate aastate alguses teavitas anonüümne riigiametnik Washington Posti ajakirjanikke sellest, et president oli teadlik sissemurdmisest konkureeriva erakonna valimisstaapi, valetas avalikkusele ning püüab jõuametite abiga asja kinni mätsida. Anonüümne allikas teavitas meedia vahendusel avalikkust Nixoni käitumisest ilmselt seetõttu, et ta pidas presidendi käitumist sügavalt valeks ning püüdis ebademokraatliku kontrolli eest jõuameteid kaitsta.


Infoallika nime teadsid ainult mõned ajakirjanikud, kes pidasid seda saladust üle 30 aasta, kuni anonüümse infoallika nime avalikustasid tema sugulased. Kuidas hinnata Watergate’i afääri ajal FBI tähtsuselt teise mehena töötanud Mark Felti käitumist? Ta rikkus infot ajakirjandusele andes FBI reegleid, kuid ilma temata oleks seadusi rikkunud president karistamatult pääsenud ning võimu edasi kuritarvitanud. Tänu Felti infolekkele on USA ausam riik ning hea õppetunni said sellest kogu demokraatliku maailma poliitikud ja ajakirjanikud.


Õpetlik on võrrelda ajakirjanike tööd näiteks arstide või advokaatide tööga. Arstile ja advokaadile usaldavad inimesed oma suurimad saladused sooviga, et keegi neist kunagi teada ei saaks. Ajakirjanikule usaldavad mõned inimesed oma riigi või firma saladusi just selleks, et avalikkus neist teada saaks. Aga mõlemal juhul peab seaduse jõud tagama, et nii arsti, advokaadi ja ajakirjaniku ametisaladused oleksid turvaliselt kaitstud.


Lang ründab sõnavabadust
Kahjuks on justiitsminister Rein Lang välja tulnud seaduseeelnõuga 656, mis sunnib Eesti ajakirjanikke põhjendamatult paljudel juhtudel oma allikaid avaldama ning ohustab seega tõsiselt sõnavabadust. Vähe sellest, justiitsminister Rein Lang hirmutab oma kurikuulsat seadust läbi parlamendi pressides avalikkust sellega, et allikakaitset kaitsvad ajakirjanikud teevad seda soovist õhutada riigisaladuse või ametialase info lekitamist. Lang hirmutab valega, sest allikaid kaitstes kaitsevad ajakirjanikud sõnavabadust.


Herman Simm tõestas, et need inimesed, kes tahavad riigisaladuse rahaks teha, ei müü seda ajakirjandusele, vaid luureteenistustele. Hiljuti Eestit väisanud Belgia meediaprofessor Dirk Voorhoof meenutas Euroopa Inimõiguste kohtu põhimõttelist seisukohta: ajakirjanike allikakaitse on üks meediavabaduse põhimõtteline tingimus. (allika)kaitse … puudumine võib oluliselt õõnestada ajakirjanduse eluliselt tähtsat „valvekoera“ rolli ja ajakirjanduse võimet esitada õiget ning usaldusväärset infot.


Euroopa Inimõiguste kohtu lahendid näitavad ühemõtteliselt, et pika aja vältel on erinevates riikides tekkinud vaidluste puhul kohus süstemaatiliselt kaitsnud ajakirjanike allikate kaitset kui sõnavabaduse olulist eeltingimust.


Tuntud kõnekäänd ütleb, et ära paranda seda, mis hästi töötab. Rõhutan veelkord, et Eestis pole sel sajandil olnud allikakaitsega ühtegi tõsist probleemi. Seega pole vähimatki põhjust uue seadusega reguleerida asju, mis niigi toimivad. Ehk nagu soovitas professor Voorhoof: „Parem ilma allikakaitse seaduseta, kui halva allikakaitse seadusega“.


Seetõttu teevad sotsiaaldemokraadid ettepaneku hääletada Riigikogus esimesel lugemisel Langi sõnavabadust piirav seadus menetlusest välja. See hääletus näitab, kes on sõnavabaduse tegelikud toetajad ning millised erakonnad toetavad Rein Langi, kes elab oma seaduseelnõuga välja viimastel aastatel meediaga suheldes saadud traumasid.

See lugu ilmus veidi toimetatud kujul tänases Eesti Päevalehes.