Kuidas ma 9. mail Moskvas käisin

Käisin ilma igasuguse valehäbita 9. mail Moskvas juba 2005. aastal, mil seal tähistati eelmist suure isamaasõja lõppemise juubelit, kuhu president Arnold Rüütel otsustas mäletatavasti mitte minna.

Kui päris aus olla, siis ei läinud ma Moskvasse päris pidustuste pärast, vaid vaatama Euroliiga Final Four'i mänge, milles AKSK ridades osales Martin Müürsepp. Kahjuks ei lastud toona rahvast Punasele väljakule juba ka paar päeva enne paraadi, juurdepääs oli tõkestatud ning kõik kohad miilitsat ja OMONi täis.

Erilise mulje jätsidki tookord Moskvas kurikuulsa OMONi võitlejad. Punase väljaku lähistelt jäi meelde seaninaga buss, milliseid 80ndatel aastatel kasutasid ainult kõige vaesemad Eesti kolhoosid. Igivana bussi esiklaasile oli kinnitatud silt "Vologda OMON" ja selles magasid ülekaalulised madrusesärkides mehed.

9. mai hommikul tulid meile Eesti saatkonna juures tühjal põiktänaval vastu kaks sõjaka olemisega OMONlast. Esmalt tundus, et nad tahavad meie seltskonnas ülbelt läbi trügida. Eestlaste juurde jõudes muutus meeste olek aga järsult ning üks neist anus alkoholist haisedes: "Andke, poisid, jumala pärast paarkümmend rubla õlle raha. Metsik pohmell on!" Aitasime kurikuulsaid kodumaa kaitsjaid hea meelega.

Ometi tuleb tunnistada, et 9. mai pidustused olid venelaste jaoks nii suured pühad, et seda on Eesti inimestel raske ette kujutada. Kesklinnas käisid gümnaasiumiealised tüdrukud ja poisid ringi ning kinkisid igale vastutulevale mundris mehele lilli ja andsid matsuvaid musisid. Muidugi ei olnud mundrimehed suure isamaasõja kangelased, vaid hilisemad märksa nooremad sõjaväepensionärid, kel Punasele väljakule asja polnud.

Suure korvpallihalli juurde olid 9. mai õhtul üles rivistatud sajad Kremli-meelsed noored, kes kandsid sõjaväe vihmamantleid ning kinkisid millegipärast valdavalt Tel Avivi ja Ateena meeskonna fännidele tasuta plaate Pahmutova ja teiste nõukogude heliloojate lahingulauludega. Eks näis, mis president Ilvesele seekord kingiks saab.