Õiglasemad laenuriskid ja laenajate aitamine

Andsin täna Riigikogus sotsiaaldemokraatide nimel üle muudatusettepaneku asjaõigusseaduse ja pankrotiseaduse muutmiseks. Meil on selle seadusemuudatusega kaks eesmärki. Esiteks on meil soov korrastada meie pangandusturgu nii, et riskid eluasemelaenu võtja ja eluasemelaenu andja vahel on tulevikus õiglasemalt jagatud.

Teiseks soovime aidata inimesi, kes on kriisi tingimustes sattunud majanduslikku olukorda, kus nende kohustused ületavad eraisiku vara ja sissetulekud. Näiteks on laenuvõtja kodu panga poolt maha müüdud, aga laenujääk kuulub veel aastakümneid tasumisele. Aga see muudatus puudutab ka neid laenuvõtjaid, kes on võtnud nii-öelda kiirlaenusid ja ei suuda enam oma rahalisi kohustusi täita.

Esimese eesmärgi saavutamiseks soovime me muuta asjaõigusseadust ja teise eesmärgi saavutamiseks pankrotiseadust.

Meenutan, et veel paar aastat tagasi möllas Eestis kinnisvarabuum, mille ajal väljastasid pangad paari aastaga kinnisvaraturule ligi 100 miljardit krooni. Eluasemelaenu võttis Emori andmetel 132 000 perekonda. Meil on hoolimata masust isegi vedanud, sest probleemseid võlgu on Eesti Panga andmetel praegu veel ainult 4,2%. Aga on selge, et Eesti peab hiljutisest kinnisvarabuumist õppima. Kui me ei õpi isegi oma valusatest vigadest ja jätkame kehtiva regulatsiooniga, ootab meid ees varsti juba järgmine ränk kriis.

Meie muudatusettepanek, mis täiendab paragrahvi 335 lõiget 1 asjaõigusseaduses, ütleb: „Täiendavat tagatist ei või nõuda juhul kui hüpoteegiga koormatud kinnisvara väärtus on vähenenud turuhindade langemise tõttu.“ Ning paragrahvi 352 täiendatakse lõigekega 4 järgmises sõnastuses: „Hüpoteegipidaja nõue kohustatud isiku suhtes lõpeb kinnisasja sundenampakkumise korral, kui hüpoteegipidaja nõue tuleneb koormatud kinnisasja omandamise, sellele hoone ehitamise või remontimise rahastamiseks sõlmitud tehingust ja kohustatud isik on kasutanud koormatud kinnisasja vähemalt ühe aasta jooksul enne sundenampakkumise toimumist koormatud kinnisasja oma peamise elukohana.“

Nii tekitab riik lähitulevikus olukorra, kus Eestis tegutsevad pangad sunnitakse oma riske kainemalt hindama ning neid õiglasemalt laenuvõtjaga jagama. Nii välistab riik olukorra, kus kõik tagatisega seotud riskid on kantud laenusaajale ning laenuandja risk saabub sisuliselt alles kliendi surmaga

Mida aga teha nende peredega, kel on praegu näiteks selline probleem, et nende Tallinnas 2 miljoni krooni eest ostetud korter on väärt ainult 1 miljon, peret on tabanud tööpuudus ja maksejõuetus? Praeguse korra järgi võtab pank selle pere kodu ja paneb müüki. Kuna müügisumma ei kata laenusummat, siis jääb pere koduta, aga jääb endiselt ka võlgnikuks.

Nende jaoks pakuvad sotsiaaldemokraadid välja muudatused pankrotiseadusesse. Meie muudatus ülteb: „Füüsilisest isikust võlgnik võidakse vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Kohustustest vabastamine toimub käesolevas peatükis sätestatud alustel ja korras ning kestab üks aasta alates võlgadest vabastamise menetluse algatamist.”

Täna kehtiv regulatsioon sätestab võlgadest vabastamise menetluse kestvusena viis aastat ja sel ajal peab võlgnik loovutama esimesel aastal võlausaldajatele 100, järgmisel 85, ülejärgmisel 80 ja sellest edasi 75% oma sissetulekust. Kuigi praeguse seaduse sõnastuse autorid võivad väita, et täna on liiga vara teha järeldusi kehtiva regulatsiooni asjakohasuse üle, on selge, et see periood liiga pikk ja loovutatav sissetuleku osa on selle aja kohta ebamõistlikult suur.

Meie nägemuse järgi julgustab just tänane pankrotimenetluse regulatsioon nii panku kui ka laenukontoreid vastutustundetult laenu andma. Meie muudatus suurendab kaudselt laenuandjate riske ja nad peavad edaspidi märksa hoolikamalt laenu andmist analüüsima.

Muudatus tähendab ka seda, et laenude tagasi maksmisega praegu hätta sattunud pere võib senisest palju vähem valusate tagajärgedega valida pankrotimenetluse ja pöörduda aasta pärast peale menetluse läbiviimist tavalisse ellu tagasi. Praegune seadusandlus sunnib paljusid võlgnikke elule kas käega lööma või oma tegelike tulude varjamiseks näiteks välismaal elu uuesti alustama.