Ei läinud, vaid löödi minema

Ainult kaks tundi enne seda, kui peaminister teatas sotsiaaldemokraatlike ministrite ametist vabastamisest, kiitsid meie ministrid eelmisel neljapäeval heaks 3,4 miljardi krooni suuruse lisaeelarve. Muuhulgas sisaldus lisaeelarves näiteks nii „populaarne“ idee nagu kütuse aktsiisitõus.

Kui rahandusminister Ivari Padar ja sotsiaaldemokraadid oleksid valitsuses tõesti ainult valimiskampaaniat teinud – nagu väidavad Reformierakond ja IRL – siis poleks me mingil juhul mõni tund enne valitsusest välja lükkamist võtnud endale nii suurt poliitilist vastutust, vaid oleksime selle veeretanud järgmise valitsuse õlule. Bensiini hinna tõstmine on kogu maailmas täiesti ainulaadne viis valimiskampaania tegemiseks!

Rääkimata siis sellest, et sotsiaaldemokraatide osalusel on tänavust riigieelarvet tasakaalustatud kokku 14 miljardi krooni ulatuses. Tänu sotsiaaldemokraatide otsusekindlusele ja rahandusminister Padari heale tööle on Eesti hoolimata sellest, et meie majanduslangus on üks Euroopa Liidu kõige kiiremaid, nende seitsme riigi seas, mille eelarvepuudujääk oli hiljutise Euroopa Komisjoni analüüsi kohaselt väiksem kui 3% SKT-st.

Seega ei pea paika jutt sotsiaaldemokraatide soovimatusest valitsusvastutust kanda. Valitsusliidu lagunemise põhjuseks oli Reformierakonna ja IRL-i otsus vabaneda sotsiaaldemokraatidest, mis hoolimata oma 10-st kohast Riigikogus, osutusid 60-liikmelises valitsusliidus liiga tugevaks ja põhimõttekindlaks jõuks. Paremparteisid häiris see, et hoolimata ränkraskest ajast ja pidevast rahandusminister Padari materdamisest tõusis arvamusküsitlustes nii sotsiaaldemokraatide kui meie eurovalimiste esinumbri populaarsus. Seetõttu tehti Ansipi ja Laari tagatoas külm, et mitte öelda küüniline otsus, vahetada sotsiaaldemokraadid pehmema partneri vastu.

Loogiline olnuks kutsuda sotsiaaldemokraatide asemel oleks valitsusse esmalt rohelised, sest nemad kaasati koalitsioonikõnelustesse juba pärast 2007. aasta valimisi. Roheliste kaasamine olnuks loogiline ka selles mõttes, et nad on erinevalt korruptsioonisüüdistustest räsitud Rahvaliidust puhta mainega ning koostöö nendega ei vihasta IRL-i ja Reformierakonna valijaid.
Ent paremparteide küüniline valik langes Rahvaliidu kasuks just eeldusel, et olematu toetusega Reiljani parteil pole enam midagi kaotada ning nemad liituvad valitsusega niikuinii.

Eelneva taustal on selge, et paljuräägitud töölepinguseadus on vaid ettekääne sotsiaaldemokraatide valitsusest välja puksimiseks. Detailidesse süvenemata meenutan Äripäeva lugejatele, et tööandjate ja ametiühingute keskliidud leidsid mõlemale poolele sobiva lahenduse töölepingu seaduse muutmiseks olukorras, kus tööpuudus kasvab väga kiiresti. Selle lahendusega olid päri ka sotsiaaldemokraadid, kuid mitte Reformierakond ja IRL. See oli ajalooline olukord, kui kahe parempartei ideoloogid kaitsesid Eesti majandust Eesti ettevõtjate eest.

Valitsust lagundas ka Reformierakonna klammerdumine oma valimislubaduste külge, mille täitmine masu ajal oli sotsiaaldemokraatidele täiesti vastuvõetamatu.

Sotsiaalminister pakkus välja 300 krooni suuruse lastetoetuse vähendamise 10% võrra, kuid ei võtnud sentigi maha vanemahüvitisest, mille ülempiir on ligi 30 000 krooni kuus. Reformierakond käis välja idee vähendada 250 krooni võrra tulumaksuvaba miinimumi, kuid oli kindlalt vastu sotsiaaldemokraatide ettepanekule tõsta tulumaksu määra. Reformierakonna ettepanek tähendab seda, et 52 krooni kuus kaotavad nii koristajatädi kui peaminister. Sotsiaaldemokraatide ettepanek toob riigieelarvesse rohkem raha ning on märksa õiglasem, sest 1% suurune tulumaksumäära tõus võtab koristajatädilt 20 krooni ning peaministrilt ligi 700 krooni.

Eesti poliitiline tulevik on murettekitavalt ebakindel. Praeguse valitsuskriisi tekitamisega võtsid eelkõige peaminister Andrus Ansip ja Reformierakond endale väga suure vastutuse. Sotsiaaldemokraadid loodavad, et nad leiavad kriisile võimalikult ruttu lahenduse. Kahjuks on viimane nädal näidanud, et peaminister ega tema partei ei kontrolli enam neid protsesse, mille nad käivitasid.

Hullemaks teeb olukorra see, et isegi kui uus koalitsioon või vähemusvalitsus saab juunis maha veel ühe lisaeelarvega, siis algab kohe sama piinarikas 2010. aasta riigieelarve tegemine. Kuna oktoobrikuised omavalitsuste valimised mõjutavad tugevasti olukorda Toompeal, siis kestab poliitiline ebakindlus kahjuks sügiseni.

See lugu ilmus veidi lühendatult tänases Äripäevas.