Eesti valitsuse pikk hüpe ja viletsad stiilipunktid

Eesti valitsuse tänavust käitumist tuleb hinnata nagu suusahüpet, mille puhul lähevad arvesse nii hüppe pikkus kui ka stiilipunktid.

Hüppe pikkuse poolest on Eesti valitsus Euroopa tipus, sest 27 EL-i liikmesriigist on veel ainult seitsmel riigieelarve tasakaal parem kui nõutud 3% sisemajanduse kogutoodangust. Muuseas näitab see fakt, et nii ootamatu majanduslangus ei ole üllatanud sugugi ainult Eesti valitsust - ehkki Keskerakond püüab oma valimiskampaanias avalikkust selles veenda.

(Soovitan kõigil huvilistel ise lugeda Euroopa Komisjoni ülevaadet meie maailmajao majandusest, sest see terviklik ülevaade näitab Eestit võrdluses teiste liikmesriikidega. Kuna meie meedia tsiteeris Komisjoni ülevaatest ainult Eesti peatükki, siis uudiseid jälgides tekibki mulje, et majanduslangus, eelarve puudujääk ja tööpuudus on Eestile ainuomased mured.)

Kahjuks on valitsuse stiilipunktid väga madalad, sest avalikkusele jäetakse pideva omavahelise sõnasõjaga meedias vilets mulje. Pidev sõnasõda varjutab fakti, et tänavu on juba tehtud pikk hüpe ehk kulusid on juba kokku hoitud pealt 10 miljardi suuruses summas ning kindlasti on valitsusel jaksu suurendada riigi tulusid ja vähendada kulusid veel umbes 5 miljardi võrra.

Mis on viimastel nädalatel hoogustunud pideva sõnasõja peamine põhjus? Töökultuuri määrab mistahes organisatsioonis ära selle juht. Eelmisel kolmapäeva sisustas peaminster Andrus Ansip oma lähimate kaastöölistega selleks, et spinnida kättemaksuks Ivari Padari maksutõusuettepanekute eest meediasse libauudis rahandusministri võimaliku vallandamise kohta. Tänases Eesti Päevalehes ähvardab peaminister Ansip oma ihuajakirjaniku Raimo Poomi suu ja sule läbi sotse sellega, et kui töölepinguseaduse osas järeleandmisi ei tehta, siis kaasab Reformierakond koalitsiooni hoopis Rahvaliidu.

Kui juba peaministri läbiv käitumismall on partnerite survestamine meediasse valeinfo spinnimise abil, siis pole ime, et paljud tema kolleegid kasutavad samu töövõtteid.

Vana tõde on aga see, et meediasõjas kaotavad lõpuks kõik, isegi kui tänase või homse päevalehega õnnestub mõnele kolleegile anda selline nätakas, et kärbsest jääks pärast seda alles ainult märg plekk.