Andrus Värnik pole luuser!

Kuigi odaviskaja Andrus Värnik ei pääse Pekingi olümpiale ega pole enam kolm aastat ühtki korralikku võistlust teinud, ei ole see mees mitte mingil juhul luuser. Värnikule teeb ülekohut tänase SL Õhtulehe juhtkiri, mis teda olümpialuuseriks nimetab.

Eriti kohatu on Andrus Värniku ja Kristjan Rahnu ühte patta panemine. Andrus Värnik on Eesti läbi aegade üks kõige edukamaid kergejõustiklasi oma MM-kulla ja MM-hõbedaga. Tema ees või kõrval seisavad ainult olümpiavõitjad Jüri Tarmak, Jaak Uudmäe, Erki Nool ja maailmameister Gerd Kanter.

Kristjan Rahnu on üliandekas kergejõustiklane, kes on kahjuks teinud ainult kaks head kümnevõistlust (2005. aastal Arles'is isiklik rekord 8526 punkti ja Helsingi MM-il 6. koht tulemusega 8223 punkti.) ning läheb ajalukku Eesti kõigi aegade kõige rohkem vigastuste üle kurtnud kergejõustiklasena.

Värnik on läbi aegade olnud ebastabiilne viskaja, kuid kindlasti suurvõistluste mees. Juba 2000. aastal Sydneys viskas verinoor Värnik kvalifikatsioonis 81.34 ja pälvis sellega noore mehena 15. koha. Temast praegu hea mitu aastat vanemal Mihkel Kukel annab seda tulemust Pekingis järgi visata. (Kuigi kindlasti on Värniku asemel Kuke saatmine OM-ile igati õige otsus.) 2003. aastal tuli suurüllatusena MM-hõbe Pariisis ja kaks aastat hiljem Helsingist võit, mis tagas mehele aukoha meie kergejõustikuajaloos.

Üks minu elu eredamaid spordielamusi on see, kuidas Värnik nuttis 2004. aastal ajakirjanikele intervjuud andes, sest vigastuse tõttu pidi ta leppima 6. kohaga, samal ajal kui olümpiamedalid jagati keskpäraste tulemustega. See ehe hetk näitas, kui õrna hingega on näiliselt karune odaviskaja. Tagantjärele tarkusega võib öelda, et üks efektne salto võidurõõmu väljendamiseks Kadrioru staadionil maksis Värnikule neli aastat tagasi tema ainsa võimaluse võita Ateenas OM-kuld või vähemalt -medal.

Andrusest on kahju, sest ta oleks võinud saavutada palju rohkem. Kahjuks kadus mehel pärast Helsingi MM-triumfi kindel pind jalge alt ning tippvormi pole ta pärast seda enam jõudnud. Erinevalt näiteks Erki Noolest, kel jätkus motivatsiooni ja kainet mõistust ka pärast OM-võitu. Erinevalt ka Andreas Thorkildsenist ja Tero Pitkämäkist, kelle ees Värnik kolm aastat tagasi Helsingis triumfeeris ning kes on sest ajast saati stabiilselt maailma odaviset juhtinud.

Andrus oleks võinud samuti kolm viimast aastat maailma tipus püsida, aga suurvõit viis tal kindla pinna jalge alt. Halva endena mõjus juba see, kui Helsinki MM-il sättis end igal võimalikul juhul koos Värnikuga pildile Seppo Räty, kes on samuti odaviske maailmameister, kuid kelle karjääri ja kogu edasist elu rikkus kõvasti alkoholiga liialdamine.

Lõppegu Andrus Värniku sportlaskarjäär kuidas tahes, pole kellelgi õigust teda luuseriks nimetada. Kes seda ei usu, nimetagu palun järgmise Eesti kergejõustiklase nimi, kes Värniku ja Kanteri järel suudab MM-võidu või olümpiamedali pärast võistelda.