Vana daami esiknäitus

Kuna ma ei ole juba 10 aastat uudistereporterina töötanud, siis ei suuda ma juhtlõiku lühidalt ja löövalt sõnastada fakte selle kohta, et naine, kes 1959. aastal lavastas esimese N Liidu täispika telefilmi "Näitleja Joller", avas üleeile hoolimata kõrgest east Hiiumaal Vaemla villaveskis oma vaipade esiknäituse.

Piduliku sündmuse magas maha seltskonnameedia, kuigi kohal olid Ellen Niit, Ülle Ulla jt meie väljapaistvad kultuuritegelased.

Virve Aruoja on imetlusväärne daam, kes on väga tegus ja suhtlemisaldis. On lihtsalt uskumatu, et see daam on töötanud koos Voldemar Panso, Ants Lauteri, Georg Otsa ja teiste Eesti teatri suurkujudega. Virve mälestused nendest inimestest ning tema oma töödest väärivad kindlasti talletamist ja avaldamist (nb! see on miljonikroonine vihje kultuuriajakirjanikele!).

Ent kõnelgu faktid ise Virve eest:

Aruoja, (aastast 1978 Hellström) Virve (19.02.1922 Härjanurme vald, Saduküla), 1941 Tartu Õpetajate Seminar, 1942–1945 „Vanemuise” ooperikoori liige, näitleja, 1945–1947 Draamastuudio eriklass, Tallinna Draamateatri näitleja, 1947–1949 „Vanemuise” näitleja, 1949–1953 GITIS (kiitusega), näitleja, 1953–1956 Tallinna Draamateatri näitleja, 1956–1978 ETV režissööri abi, assistent, režissöör, 1972–1976 filmirežissöör Tallinnfilmis. Elas 1978–1994 Rootsis, 1984 Uppsala Ülikooli filoloogiamagister. Filmid – ETV: 1960 „Näitleja Joller” (esimene televisiooni mängufilm NL-s), 1962 „Romantikud”, 1966 „Ühe suve akvarellid”, 1968 „Tädi Rose”, 1970 „Kolme katku vahel”; portreefilmid: 1963 „Väikese Illimari radadel” (Fr.Tuglas), 1963 „Albert Üksip”, 1964 „Mõistus, tahe, töö ja Lauter”, 1965 „Teatri vang”, 1965 „Evald Okas”, 1966 „Kristjan Raud”, dokumentaalfilmid, lavastused, saatesarjad, ETV esimene seriaal „Parkinsoni seadus”, tänaseni meenutatakse 1960–1961 aastavahetuse lustlikku lavastust „Seasabakesed”; – TF: 1974 „Värvilised unenäod”, 1976 „Minu naine on vanaema”.
Virve Aruoja, kõrgema kategooria režissöör, kelle kohta öeldakse, et tänu loomingulise potentsiaali suurele kontsentreeritusele võivat ta oma kavatsuste teostamiseks ka läbi kiviseina minna. (Ajaleht „Televisioon” 27.11.1972).

Tema näitust võib vaadata Vaemlas, mis on Hiiumaa üks käidavamaid kohti niikuinii.