Kes vastutust võtaks küll kanda?

Poliitiku üks kõige olulisem kutseoskus on võime rääkida lühikeste löövate lausetega. Killumehi armastavad ajakirjanikud, sest meedia vajab ühe lühemaid ja müüvamaid tsitaate. Seetõttu murravad killumehed kehvema suuvärgiga kolleegidest sagedamini meediasõelast läbi ning suudavad avalikku arvamust oma huvides mõjutada.

Viimase nädala lööklause Eestis on haridusminister Tõnis Lukase kild: „Tinglikult võib öelda, et krokodill sõi laste koolitoidu ära.“

Seda absoluutselt depressiivset hitti mängisid kõik meie meediakanalid. Paraku pole kõik kuld, mis hästi kõlab.

Kuidagi kummaline ministri kurtmine, et keegi tegi kusagil tema valdkonda puudutava ebaõiglase otsuse. Vähe sellest, ebapopulaarse otsuse tegija näikse olevat nn krokodillide komisjon ehk valitsusliidu mitteametlik töörühm.

Sotsid kaitsesid koolilõunat
Tegelikkus oli siiski hoopis teistsugune. Muude säästuettepanekute seas pakkus üks parempartei krokodillide komisjonis välja idee lõpetada riigipoolne koolilõunate rahastamine, mis tähendanuks umbes 265 miljoni krooni suurust kokkuhoidu. Teise parempartei krokodillid olid selle pakkumisega nõus, kuid sotsiaaldemokraadid vaidlesid vastu ja kokkuleppele ei jõutud.

Edasi läks otsustamisjärg valitsusele, mille otsuse kohaselt rahastab riik koolilõunaid alates 2009. aastast pooles ulatuses ning soovib teise poole tasumist linnadelt ja valdadelt. Muidugi osales selle otsuse tegemisel haridusminister.

Ühe ministri üks lause ei vääriks nii pikka juttu, kui see poleks ere näide valitsemisvastutuse äraveeretamisest, mis viimastel kuudel on Eesti riigivalitsemist tõsiselt pidurdanud. Kõik saavad aru, et riigi kulusid on vaja koomale tõmmata, aga keegi ei julge selle eest vastutada.

Meenutagem – peaminister venitas pikalt otsusega kärpida riigi kulusid juba 2008. aastal negatiivse lisaeelarve tegemisega. Nüüd on juba tagantjärele tarkusega selge, et Eesti valitsuse kiire reageerimine majandusseisakule ning kahanevatele maksulaekumistele oli ainuõige otsus. Meie lõunanaabrid lätlased jõudsid sama otsuseni hiljem ning seetõttu kannatas nende majanduse rahvusvaheline usaldusväärsus.

Kahjuks on valitsus liiga pikalt venitanud ka 2009. aasta riigieelarve koostamiseks vajalike otsuste tegemisega. Juba kaks kuud tagasi oli selge, et majanduse kasvutempo ei kiirene oluliselt ka järgmisel aastal ning vastavalt on riigi tulud mõni aasta tagasi planeerituga võrreldes palju väiksemad.

Kuigi näiteks ministeeriumite tegevuskulude karm kärpimine oli otsus, milles jõudsid üksmeelele nii kurikuulsad krokodillid kui ka valitsuskabinet, teatas peaminister Andrus Ansip pressikonverentsil sellest sõnadega: rahandusminister on otsustanud .... Teisisõnu veeretas valitsusjuht, kes peaks oleme meeskonna liider, vastutuse oma kolleegile. Tema kõrval istunud rahandusminister vaid muheles selle peale, sest Ivari Padar on üks väheseid ministreid, kes pole vastutust kartnud ning on kriitikat kartmata lahendusi välja pakkunud.

Valijaid alahinnatakse?
Tundub, et tegemist on tõsise eestlaste alahindamisega. Inimesed saavad ju aru, et kui riigil on vähem raha, siis saab riik ka vähem kulutada. Inimesed saavad aru, et Eesti majandusraskuste üheks põhjuseks olevat kinnisvaramulli ei puhunud lõhki praegune ega eelmised valitsused, vaid Põhjamaade pankade võitlus siinse turu pärast. Ja et kogu maailmas üheaegselt tekkinud rahanduskriisis ning toiduainete ja kütuse hinnatõusus pole süüdi Eesti valitsus.

Lihtne oli valitseda ajal, kui riigieelarve kasvas 20% aastas. Ent ajalugu on näidanud, et inimesed hindavad just neid poliitikuid, kes võtavad vastutuse ja leiavad lahendusi just rasketel aegadel.

Tobe on valitsusliidu partneritega suhelda leheveergudel ja mitte silmast silma juttu rääkides. Aga mis muud teha, kui mõned ministrid teevad eelarvet rohkem leheveergudel kui valitsuse istungitel.

Olen kindel, et julgust otsustada ja julgust vastutada on rohkem augusti lõpus, mil valitsus paneb värskele majandusprognoosile tuginedes kokku eelarve viimase variandi ja lähetab selle Riigikokku.

See artikkel ilmus tänases SL Õhtulehes.