Ehtsad Eesti mehed 24. veebruaril 1918

20-aastane Herman Evert nägi 24. veebruari päeval 1918 Tallinna kesklinnas sõitmas autot, mille kastis lehvis sinimustvalge ja seisid relvastatud mehed. Veidi aega hiljem avastas ta auto juba Riigipanga eest ning nägi, kuidas autorooli tagant astus välja kaelast haavatud poiss, kes oli pihta saanud kokkupõrkes linnast lahkuma valmistuvate enamlastega. "Autol enam juhti polnud, mehed olid nõutud," meenutab Evert.


Seepeale astus Evert lihtsalt auto juurde, väntas selle käima ja proovis manööverdada. Nähes autot jälle sõidukorras olevat, ronisid Päästekomiteed toetavad mehed taas autokasti, kus asus ka kuulipilduja Maksim.


Esmalt rünnati veoautotäie meestega enamlaste ajalehe Kiir toimetust Suur-Karja tänaval. Siis kontrolliti olukorda Volta vabrikus, kus vene sõdurid olid end täis joonud ja lihtsalt müra tegid. "Ühtegi "kaasvõitlejat" neis operatsioonides ma ei tundnud, ega ükski neist ka mind," märgib Evert veebruarikuu Loomingus ilmunud mälestustes.


Ööl vastu 25. veebruari kontrollis Everti rühm veel olukorda Mere puiesteel gaasivabrikus, kus enamlased olid veidi varem tapnud ühe Reaalkooli poiste salga liikme. Seejärel sõideti Ülemiste jaama tagasi lööma raudteed pidi saabuvaid kaht vagunitäit enamlasi, kelle tee aga tõkestasid juba Lagedi kandis rööbaste rikkumisega Eesti raudteelased.


Kohates 25. veebruaril jalgratastega linna sõitnud Saksa vägesid, panid eestlased relvad maha. "Viskasime siis püssid maha ja sõitsime edasi. Nii küll, meie töö on tehtud, meid enam tarvis ei ole! Eks me siis lähe koju, lõunaaeg ka juba lähedal. /.../ Läksime igaüks oma poole, küsimata, kes on kes," kirjeldab Evert oma sõjaseikluse lõppu.


Tsiteerisin hilisemas elus Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastusjuhina tuntuks saanud Everti mälestusi nii pikalt kahel põhjusel. Esiteks näitavad ka tema mälestused, kui spontaanselt ja kõhklematult tavalised noored eestlased toetasid poliitilise eliidi ehk Päästekomitee katset kasutada võimuvaakumit Eesti iseseisvuse loomiseks.


Teiseks on armsalt koomiline see, kuidas üheskoos eluga riskivad Eesti mehed veetsid terve ööpäeva koos ilma, et oleksid oma vahel teretuttavakski saanud.


Kas tuleb tuttav ette? Kui palju on teil selliseid ühistel koosolekutel või pidudel kohatud pooltuttavaid, kellega te juba aastaid alati paar sõna juttu ajate, aga kelle nime te ikka veel pole söandanud küsida?


Head oma vaba riigi sünnipäeva meile kõigile!