Järelehüüe Meelis Atonenile

"Hea, et ta ära läheb! Kahju, et mitte piisavalt kaugele!"

Niimoodi kommenteeris ühe nii Reformierakonna kui sotsiaaldemokraatidega konkureeriva erakonna esindaja eilset uudist Meelis Atoneni lahkumise kohta Riigikogust. Rõõmustas ta selle üle, et Atoneni enam Riigikogus pole. Kurvastas aga selle üle, et Atonen jätkab Reformierakonna juhatuses endise aktiivsusega ega kao poliitikast tegelikult kuhugi.

Olen eelpool tsiteeritud poliitikuga täiesti nõus ses osas, et konkurentide jaoks olnuks palju rahulikum ja mugavam, kui veteranpoliitik Atonen oleks järginud teise veteranpoliitiku Liina Tõnissoni eeskuju ning piltlikult öeldes stepsli poliitikaseinast päris välja tõmmanud.

Võrdlus Liina Tõnissoniga ning sõna "veteranpoliitik" kasutamine on minu siiras kompliment Meelis Atonenile.

Hoolimata suurest vanusevahest on Liina ja Meelise tööstaazh Eesti poliitikas täiesti võrreldav. Liina oli 1992. aasta sügisel tööd alustanud Riigikogu liige, aga Meelis alustas samal ajal avalikkuse jaoks nähtamatult tudengina poliitikutööd, mis tegi ta kiiresti professionaalseks poliitikuks.

Üks ajalooline kokkulangevus on neil see, et nad mõlemad on oma karjääri kõrghetkel olnud majandusministrid. Ent paljuski on nad sarnased ka oma iseloomude poolest.

Meelis on ajakirjanike suur lemmik tänu oma konfliktsusele, heale esinemisoskusele ja kompromissitusele. Nende omaduste varju jääb aga üks omadus, mida mina Meelise juures kõige enam hindan. See on soov poliitikas midagi selget ära teha, mitte lihtsalt niisama tiksuda ühest Riigikogu koosseisust teiseni.

Meelisel on oma väga selgelt välja kujunenud väärtushoiakud ja oma agenda või päevakava, mille teostamise nimel ta sihikindlalt ja jõuliselt töötab. Hiljuti kasutasin ühes artiklis mõistet "ajatollah" Reformierakonna maksupoliitika sõnastajate kohta ning Meelis on kindlasti üks neist vähestest ajatollah'dest. Minu maksupoliitilised põhimõtted erinevad Meelise omadest tugevasti, aga ma austan väga seda järjekindlust, millega tema omi kaitseb.

Majandusministrina sai talle saatuslikuks soov murda kiiresti ajalooline praamimonopol. Toona parastati Meelist ülekohtuselt läbikukkumise pärast praamimonopoli murdmisel, kuid tegelikult oli ta väljas õige asja eest ning tema kaotus oli tegelikult saarlaste, hiidlase ja kõigi nende saarte külastajate kaotus.

Lõpetuseks on mul halb uudis kõigi Reformierakonna konkurentide jaoks: tundes Meelis Atoneni ligi 15 aastat olen ma kindel, et ühel hetkel mitte väga kauges tulevikus teeb ta eduka come back'i poliitikasse.

Seniks aga edu tema ärile, sest mida rohkem edukaid ettevõtteid on Eestis, seda suurem on kogu ühiskonna jõukus! See on põhimõte, mida jagavad nii reformikad kui sotsiaaldemokraadid.