Dr Rain Tolgi diagnoos

Kultuuriministeerium kuulutab välja Eesti Vabariigi 90. sünnipäevaga seotud romaani- ja näidendivõistluse.


Võistluste eesmärk on tähistada Eesti Vabariigi juubelit patriootilis-ajalooliste teostega, mis väärtustavad meie võitlust iseseisvuse eest ning Eesti kultuurile üle aegade omaseks olnud rahvusromantilisi ja realistlikke traditsioone.


Näidendivõistluse võitnud teose suurejoonelise vabaõhulavastusega avatakse 2008. aasta novembris pidulikult uus Vabadussammas Tallinnas Vabaduse väljakul. Romaanivõistluse võitnud teos kingitakse kõigile 30 000 järgmisel kevadel gümnaasiumi ja ülikooli lõpetavale noorele.


Vabariigi sünnipäevale pühendatud teosed peavad käsitlema eestlaste võitlust iseseisvuse eest läbi aegade. Oodatud on romaanid ja näidendid, mis taaselustavad muistset vabadusvõitlust ja Jüriöö ülestõusu, Võnnu ja Sinimägede lahinguid ning metsavendade võitlust. Samuti teosed, mis tutvustavad Konstantin Pätsi, Julius Kuperjonovi ja teiste meie suurmeeste elu ja võitlust.


Nii romaani kui näidendivõistluse võitjat tunnustab Vabariigi Valitsus 1 miljoni krooni suuruse auhinnaga. Võistlustöid hindab žürii, kuhu kuuluvad kultuuri- ja kaitseministeeriumi ning EELK esindajad.


Kui selline kuulutus oleks ilmunud tänases Sirbis, vihastanuks see enamuse kultuurilehe lugejaid sama moodi välja nagu vabadussamba võidutöö. Kiirelt korraldatud päevalehe gallup aga näitaks avaliku arvamuse enamuse heakskiitu valitsuse plaanile esitada kroonulikke kunstitellimusi moel, mis olid omased kolmekümnendate aastate lõpule.


Elame vastuolulisel ajal, kus Eesti Rahva Muuseumi uut hoonet loovad Pariisis ja Londonis elavad Liibanoni, Itaalia ja Jaapani päritolu arhitektid, aga publiku üldise heakskiidu pälvib vabadussamba võidutöö, mis viib meid vaimselt tagasi aega, mil Laidoner juhatas väge ja Päts oli president. Viimastel vabariigi aastapäeva kontsertidel särasid Chalice ja Peeter Volkonski, aga vaevalt julgeb Kadriorg järgmisel aastal enam midagi nii raju ja vabameelset tellida ning piirdub sotsiaalsele survele alludes RAM-i meeskoori ja laulupidudelt tuttavate helinditega 20. sajandist.


„Rahvuslik-konservatiivne hüsteeria,” pani dr Rain Tolk diagnoosi nähtusele, millest vabadussamba kavand on vaid kõige eredam märk.


Kulunud tõde on see, et ajakirjandus ei suuda mõjutada seda, mida inimesed mõtlevad, küll aga seda, millest nad parasjagu mõtlevad. Ehk et ajakirjandusel on võim kehtestada ühiskonnas need teemad, mis kontori kohvinurgas ja sugulase sünnipäeval põhjalikult läbi arutatakse. Mis omakorda tähendab seda, et piiratud mahuga avalikust inforuumist tõrjutakse välja mingid muud teemad, mis ei pruugi olla sugugi vähemtähtsad.


Üha rohkem puhta meelelahutusega tegelev Eesti ajakirjandus annab ühiskondliku päevakava kehtestamise võimu ise käest. See võim on juba suuresti libisenud poliittehnoloogide ja suurettevõtete suhtekorraldajate kätte, kes konstrueerivad tegelikkust üha rohkem oma vajadustele vastavalt.


Õnneks on elu mõnikord moodsa aja inimhingede inseneridest siiski veel suurem. Mullune aasta oli ses mõttes ehe ja aus. Aasta keskne sündmus oli presidendivalimine, mis tuli oma vääramatut rada pidi. Nende valimiste konflikt sõlmus juba peategelaste selgumise hetkel. Üks presidendikandidaat kehastas minevikuihalust ja suletud ühiskonda, teine arenguvõimalust ja avatust. See konflikt raputas ühiskonna korralikult läbi ja värskendas meie väärtushinnanguid väga vajalikul moel.


Tänavuse aasta tähtsündmus on seevastu puhas poliittehnoloogide looming, kes on juhtinud tegelikkust kindlakäeliselt neile vajalikus suunas. Reformierakonnal oli valijaskonna laiendamiseks vaja võita Isamaaliidult eelkõige rahvuslust väärtustavaid valijaid, Keskerakonnal oli vaja tagada vene valijate toetus.


Neist ühishuvidest lähtuvalt hakati pronksmehe ümber konstrueerima rahvuslikku konflikti, mis varjutas valimiskampaanias kõik muud teemad ja tõi edu. Iseenesest oli heameel näha, et pikki aastaid suhteliselt latentses olekus püsinud rahvustunne on eestlastes endiselt tugev ning kriisiolukorras lööb see välja sama võimsalt nagu laulva revolutsiooni aastatel. Teisalt oli seda kurvem, et püha tunnet kasutati parteipoliitilistes huvides.


Valimised on nüüd ammu möödas, aga nendeks loodud õhkkond püsib. Rahvuslik pulss nii üles piitsutatud, et muuks kui välisvaenlasega võitlemiseks ühiskonnal tähelepanu ei jagu. Tõsine ohu märk on see, et isegi Eesti välispoliitikas käib võitlus selle peale, kes suudab kõvema häälega Kremlit tümitades sisepoliitilisi plusspunkte noppida. Kuigi Kremlil pole sellest sooja ega külma ning lääneliitlaste silmis muudame me end samm-sammult riigiks, mis ise endale pidevalt mõttetuid probleeme tekitab. See viimane kuvand vastab Kremli ja mitte Eesti huvidele.


Ühiskonna vaimse tervise huvides on tagumine aeg viia jutt nendele asjadele, mis tõesti olulised on. Näiteks sellele, millised on meie jaoks olulised väärtused ja riigi roll olukorras, kus Eesti majandus tasapisi jahtub. Pole vaja olla eriline prohvet ennustamaks, et üha rohkem inimesi, kes seni rõõmustasid järjest madalamate maksude üle, vaatavad varsti abiotsivalt riigi poole. Vastupidiselt seni vallanud arusaamale on riigil vaja neid inimesi aidata. Eesti riigi tugevust ei näita ainult see, et politsei suudab tänavarahutusi laiali ajada.


Majandusanalüütikud on pikalt rääkinud, et meie majanduse jaoks oli ebatervislik ülikiire kasv, mille põhjustas laenuraha abil tekkinud meeletu tarbimisbuum. Kahjuks on palju vähem räägitud sellest, et tarbimisbuum võimendas ühiskonnas üldist edukultust ja alavääristas vähem edukaid inimesi. Loodetavasti mureneb edukultus koos tarbimistralli lõppemisega ning ausse tõusevad sellised väärtused nagu õiglus ja solidaarsus, mida meil napib veel rohkem kui kainet mõistust SMS-laenu klientidel.


P.S. Palun vabandust, Kaarel! Tellisid loo hoopis sellest, miks Nord Streami debatt nihu läks, aga kuna selle toru ots ulatus ajas palju kaugemale kui Eesti valitsusele saadetud kiri, siis kirjutasin seekord teemast mööda.



See artikkel ilmus eilses Sirbis. H.R.