28.9.07

Dr Rain Tolgi diagnoos

Kultuuriministeerium kuulutab välja Eesti Vabariigi 90. sünnipäevaga seotud romaani- ja näidendivõistluse.


Võistluste eesmärk on tähistada Eesti Vabariigi juubelit patriootilis-ajalooliste teostega, mis väärtustavad meie võitlust iseseisvuse eest ning Eesti kultuurile üle aegade omaseks olnud rahvusromantilisi ja realistlikke traditsioone.


Näidendivõistluse võitnud teose suurejoonelise vabaõhulavastusega avatakse 2008. aasta novembris pidulikult uus Vabadussammas Tallinnas Vabaduse väljakul. Romaanivõistluse võitnud teos kingitakse kõigile 30 000 järgmisel kevadel gümnaasiumi ja ülikooli lõpetavale noorele.


Vabariigi sünnipäevale pühendatud teosed peavad käsitlema eestlaste võitlust iseseisvuse eest läbi aegade. Oodatud on romaanid ja näidendid, mis taaselustavad muistset vabadusvõitlust ja Jüriöö ülestõusu, Võnnu ja Sinimägede lahinguid ning metsavendade võitlust. Samuti teosed, mis tutvustavad Konstantin Pätsi, Julius Kuperjonovi ja teiste meie suurmeeste elu ja võitlust.


Nii romaani kui näidendivõistluse võitjat tunnustab Vabariigi Valitsus 1 miljoni krooni suuruse auhinnaga. Võistlustöid hindab žürii, kuhu kuuluvad kultuuri- ja kaitseministeeriumi ning EELK esindajad.


Kui selline kuulutus oleks ilmunud tänases Sirbis, vihastanuks see enamuse kultuurilehe lugejaid sama moodi välja nagu vabadussamba võidutöö. Kiirelt korraldatud päevalehe gallup aga näitaks avaliku arvamuse enamuse heakskiitu valitsuse plaanile esitada kroonulikke kunstitellimusi moel, mis olid omased kolmekümnendate aastate lõpule.


Elame vastuolulisel ajal, kus Eesti Rahva Muuseumi uut hoonet loovad Pariisis ja Londonis elavad Liibanoni, Itaalia ja Jaapani päritolu arhitektid, aga publiku üldise heakskiidu pälvib vabadussamba võidutöö, mis viib meid vaimselt tagasi aega, mil Laidoner juhatas väge ja Päts oli president. Viimastel vabariigi aastapäeva kontsertidel särasid Chalice ja Peeter Volkonski, aga vaevalt julgeb Kadriorg järgmisel aastal enam midagi nii raju ja vabameelset tellida ning piirdub sotsiaalsele survele alludes RAM-i meeskoori ja laulupidudelt tuttavate helinditega 20. sajandist.


„Rahvuslik-konservatiivne hüsteeria,” pani dr Rain Tolk diagnoosi nähtusele, millest vabadussamba kavand on vaid kõige eredam märk.


Kulunud tõde on see, et ajakirjandus ei suuda mõjutada seda, mida inimesed mõtlevad, küll aga seda, millest nad parasjagu mõtlevad. Ehk et ajakirjandusel on võim kehtestada ühiskonnas need teemad, mis kontori kohvinurgas ja sugulase sünnipäeval põhjalikult läbi arutatakse. Mis omakorda tähendab seda, et piiratud mahuga avalikust inforuumist tõrjutakse välja mingid muud teemad, mis ei pruugi olla sugugi vähemtähtsad.


Üha rohkem puhta meelelahutusega tegelev Eesti ajakirjandus annab ühiskondliku päevakava kehtestamise võimu ise käest. See võim on juba suuresti libisenud poliittehnoloogide ja suurettevõtete suhtekorraldajate kätte, kes konstrueerivad tegelikkust üha rohkem oma vajadustele vastavalt.


Õnneks on elu mõnikord moodsa aja inimhingede inseneridest siiski veel suurem. Mullune aasta oli ses mõttes ehe ja aus. Aasta keskne sündmus oli presidendivalimine, mis tuli oma vääramatut rada pidi. Nende valimiste konflikt sõlmus juba peategelaste selgumise hetkel. Üks presidendikandidaat kehastas minevikuihalust ja suletud ühiskonda, teine arenguvõimalust ja avatust. See konflikt raputas ühiskonna korralikult läbi ja värskendas meie väärtushinnanguid väga vajalikul moel.


Tänavuse aasta tähtsündmus on seevastu puhas poliittehnoloogide looming, kes on juhtinud tegelikkust kindlakäeliselt neile vajalikus suunas. Reformierakonnal oli valijaskonna laiendamiseks vaja võita Isamaaliidult eelkõige rahvuslust väärtustavaid valijaid, Keskerakonnal oli vaja tagada vene valijate toetus.


Neist ühishuvidest lähtuvalt hakati pronksmehe ümber konstrueerima rahvuslikku konflikti, mis varjutas valimiskampaanias kõik muud teemad ja tõi edu. Iseenesest oli heameel näha, et pikki aastaid suhteliselt latentses olekus püsinud rahvustunne on eestlastes endiselt tugev ning kriisiolukorras lööb see välja sama võimsalt nagu laulva revolutsiooni aastatel. Teisalt oli seda kurvem, et püha tunnet kasutati parteipoliitilistes huvides.


Valimised on nüüd ammu möödas, aga nendeks loodud õhkkond püsib. Rahvuslik pulss nii üles piitsutatud, et muuks kui välisvaenlasega võitlemiseks ühiskonnal tähelepanu ei jagu. Tõsine ohu märk on see, et isegi Eesti välispoliitikas käib võitlus selle peale, kes suudab kõvema häälega Kremlit tümitades sisepoliitilisi plusspunkte noppida. Kuigi Kremlil pole sellest sooja ega külma ning lääneliitlaste silmis muudame me end samm-sammult riigiks, mis ise endale pidevalt mõttetuid probleeme tekitab. See viimane kuvand vastab Kremli ja mitte Eesti huvidele.


Ühiskonna vaimse tervise huvides on tagumine aeg viia jutt nendele asjadele, mis tõesti olulised on. Näiteks sellele, millised on meie jaoks olulised väärtused ja riigi roll olukorras, kus Eesti majandus tasapisi jahtub. Pole vaja olla eriline prohvet ennustamaks, et üha rohkem inimesi, kes seni rõõmustasid järjest madalamate maksude üle, vaatavad varsti abiotsivalt riigi poole. Vastupidiselt seni vallanud arusaamale on riigil vaja neid inimesi aidata. Eesti riigi tugevust ei näita ainult see, et politsei suudab tänavarahutusi laiali ajada.


Majandusanalüütikud on pikalt rääkinud, et meie majanduse jaoks oli ebatervislik ülikiire kasv, mille põhjustas laenuraha abil tekkinud meeletu tarbimisbuum. Kahjuks on palju vähem räägitud sellest, et tarbimisbuum võimendas ühiskonnas üldist edukultust ja alavääristas vähem edukaid inimesi. Loodetavasti mureneb edukultus koos tarbimistralli lõppemisega ning ausse tõusevad sellised väärtused nagu õiglus ja solidaarsus, mida meil napib veel rohkem kui kainet mõistust SMS-laenu klientidel.


P.S. Palun vabandust, Kaarel! Tellisid loo hoopis sellest, miks Nord Streami debatt nihu läks, aga kuna selle toru ots ulatus ajas palju kaugemale kui Eesti valitsusele saadetud kiri, siis kirjutasin seekord teemast mööda.



See artikkel ilmus eilses Sirbis. H.R.

5 comments:

Anonymous said...

See on jumalast õige, et tehnoloogid püüavad suunata avalikku arvamust. Hr Rummi käesolev kirjatükk on selle musternäide. Tegelikult ma hakkan juba isegi oma uskumustes ja arusaamades kahtlema. Püüan siiski öelda, kuid mulle tundub, nimelt:

1. Rahvuslik-konservatiivne hüsteeria algas just nimelt presidendivalimistega, kus osaliselt hr Rummi juhtimisel loodi kuvand, et valik on "tiblade" ja "valgete jõudude" vahel. Pronksivärk oli selle hüsteeria loogiline järeldus.


2. Möödunud aasta polnud mitte ehe ega aus, vaid Rüütli pere mõnitamine oli Eestis senini kõige küünilisem ja labasem suhtekorralduslik tehnika. Ma ei saa kuidagi selliseid võtteid kasutavaid jõude austada, olgu nad pealegi "valged".

3. Kui me tahame viia ühiskonna vaimse tervise huvides jutu nendele asjadele, mis tõesti olulised on, siis võibolla peaks kõigepealt vabandama räpase presidendikampaania ja reformi puudliks olemise eest.

4. Või kui ei, siis oleks ehk ausam võtta erakonna nimeks tagasi "parempoolsed"?

Anonymous said...

mulle väga meelduis see lugu, sirbist lugesin küll. aga kiita tahtsin ikka.

Hannes Rumm said...

Tänan komplimendi ja kriitika eest!

Ilvese presidendiks valimisel polnud pronksihüsteeriaga midagi ühist. Aga ega nii veendunud "keralast" ümber ei veena, sestap pikemalt sel teemal ei väitle.

Anonymous said...

Ilvese valimise "väike laulev revolutsioon" oli järgnenud pronksihüsteeria sissejuhatus igal juhul. Mitte et ma Rüütlit pooldanud oleksin, aga sotsid ajasid valimiste ajal rahvustunde lõkkesse omalt poolt usinalt hagu, nüüd aga teete nägu, et fui kui hirmsasti teised talitavad.

See muidugi ongi sotside moodi. Kes keelas veebruaris-märtsis öelda, et teie toetate pronkssõduri rahule jätmist? Ise te ei julgenud, ajasite hoopis häma "teisaldamisest mõne aja pärast" jms. Kui asjaks läks, oli sots Pihl teisaldamise esirinnas.

Kes nüüd keelas öelda, et toetate toru tegemist, kui see teie siiras soov on? Aga te ei julgenud midagi öelda, ühinesite välisminni hämaga "uuringutest". Kui asjaks läks, ei teinud valitsuse istungil keegi teist suudki lahti.

Olen muidugi meelt, et toru osas tuli teie ministrite selgrootus asjale kasuks (toru keelati), sõduri osas aga oleks teil tõesti olnud võimalus käituda riigimehelikult, aga te ei kasutanud seda võimalust.

Ning teie president Ilves on kahjuks ka üks tüüpiline sots. Temast tõesti loodeti Meri mantlipärijat, nii lootsin minagi. Aga Meri tugevuseks oli see, et ta ei kartnud selgesõnaliselt toetada ebapopulaarseid seisukohti, kui ta tundis, et nii on riigile parem. Veel hauapõhja saab ta pööbli käest selle eest sõimata, aga ta oli riigimees, kes ei kõhelnud vajadusel oma isikliku populaarsusega riskimast.

Rüütel ei teinud suudki lahti, just tema võimuses olnuks pronkssõduri teema varakult õhust tühjaks lasta. Aga ta nämmutas vajadusest arutada ja moodustada komisjon. Ilves on Rüütlist ainult kraadi võrra parem, selgeid seisukohti rasketes küsimustes ta väldib. No missasi see toru-otsuse eelne umbmäärane näpuviibutus oli? Ölenud siis juba otse välja, mida ta arvab. Aga ei, Ilves ajab põsed punni ning vaikib sügavmõtteliselt nagu eesti demokraatia isa, teised siis peavad tema hämaraid viiteid tõlgendama.

Anonymous said...

Ma ei tea küll täpselt, mida tähendab "veendunud keralane". Keegi, kes usub kindlalt "keralusse". Mis asi see on? See tundub kuuluvat suhtekorraldajate loodud udusesse sõnaparve samamoodi nagu "tibla" ja "kesik" st miski, mida tõeline eestlane vihkab. Aga eks seegi hr Rummi võte kuulubki just nimelt sellessesamasse diskursusse: kes ei nõustu valgete jõudude ajuloputusega, on kesik, tibla või keralane. Kes ei ole meie poolt, on meie vastu. Ma elasin komsomoli üle ja kohanen nüüdki, aga ega selline õhustik kuigi meeldiv pole, eriti arvestades koalitsioonikaaslaste kaadripoliitikat.