Piimapakid on ebatavaliselt suure ja hästi loetava pinnaga pakendid. Selle pärast on laias maailmas piimapakkidele trükitud toiduretsepte, reklaami, anekdoote, üldharivaid fakte ning vist isegi viktoriiniküsimusi.
Tere liitristele piimapakkidel on alates eelmisest nädalast trükitud Eesti Doonorite Seltsi üleskutse tulla doonoriks. Miks - sellest räägib pressiteade veidi allpool.
Siinkohal aga suur tänu kõigile partneritele Terest, pakendi kujundanud Alvar Jaaksonile ja Kalle Toomperele Divisionist ning ka teistele Doonorite Seltsi kampaania "Heategu on veres" toetajatele Ajakirjade Kirjastusest ja Eesti Energiast.
Doonorite Selts otsib piimapakkide abil doonoreid
24. juuni 2007
Eesti Doonorite Selts alustas sel nädalal sotsiaalkampaaniat „Heategu on veres”, mille käigus kutsutakse inimesi Tere AS-i piimapakkidele trükitud abipalvega verd loovutama.
„Kasutame doonorluse tutvustamisel Eesti ühe juhtiva toiduainetetööstuse Tere liitrist piimapakendit, mis võimaldab uudsel moel jõuda kümnete tuhandete võimalike vereloovutajateni,” tutvustas kampaania eripära Eesti Doonorite Seltsi esimees Kristiina Valgi-Kopti.
Sel nädalal jõudsid müüki Tere piimapakid, millele on trükitud üleskutse tulla doonoriks ning internetiaadress www.verekeskus.ee, millelt leiab kogu vajaliku info vereloovutamise kohta.
Tere tegevdirektor Ülo Kivine usub, et läbi nii ulatusliku kommunikatsiooni saab ettevõte kaasa aidata doonorite arvu kasvule. „Doonoreid on Eesti elanikkonnast 2,6 protsenti, Tere piima joob aga iga teine eestimaalane,“ lisas Kivine.
Lisaks Tere AS-ile toetavad kampaaniat Ajakirjade Kirjastus ning Eesti Energia. „Palume Doonorite Seltsiga ühendust võtta kõigil neil firmadel, kes oma toodete pakenditel, kliendilehtedes või muudes kommunikatsioonikanalites on nõus doonorlust toetama,” ütles Kristiina Valgi-Kopti.
Doonorite Seltsi esimehe sõnul käivitus sotsiaalkampaania suvel, kuna siis sõidavad paljud doonorid puhkusele ning verevarud haiglates kahanevad ohtlikult väikeseks.
Eestis on umbes 2,6% elanikkonnast doonorid, mis on vajalikust kaks korda vähem. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) soovitusel peaks stabiilsete verevarude tagamiseks doonorite arv riigis olema vähemalt 4% elanikkonnast.
25.6.07
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
3 comments:
Tere Hannes!
Sattusin Päevalehest üsna juhuslikult lugema sinu kirjutist doonorluse kohta ning kasutan võimalust välja öelda oma arvamus või õigemini küll viidata teise riigi kogemusele.
Tundub, et Eestis on doonorlus tagandatud (või on ta end ise määratlenud) ainult abipaluja rolli(s). Tegelikult võiks ta aga doonoritele lisaks hea enesetunde tagamisele (ja shokolaadile ja küpsistele) palju praktilisemat abi pakkuda.
Näiteks Itaalias saab iga doonor pärast vere andmist väga põhjaliku ülevaate oma vere olukorrast. Analüüs saabub posti teel kirjalikult ca nädal pärast vereloovutust ning võtab enda alla 2 A4 lehte, kus kirjas kõikvõimalikud verenäidud.
Kui Verekeskus analüüsib niikuinii kõikide doonorite verd ja määrab hemaglobiinitaset, setet, suhkrut jne jne, siis miks ei võiks seda ka huvitatud doonorile kirjalikult saata? Olen kindel, et see leiaks doonorites ainult positiivset tagasisidet.
Tervitades,
Mari Tarum-Seilenthal
Mari,
tänan väärt mõtte eest! Siiani tean doonorina ainult seda, palju on mu hemoglobiinitase ja vererõhk. Selle esimese puhul ei tea ma täpselt (nagu ilmselt enamus doonoreid), miks kõrge hemoglobiinitase on parem kui madal, sest keegi ei seleta seda.
Pakun Sinu idee välja verekeskuse inimestele.
tänades
Hannes
Ma olen doonor, aga käinud Ädala tänavas verd loovutamas vaid kahel korral ning alati mõelnud, et miks ei võiks üks alaline vereloovutuspunk Tallinna kesklinnas olla, või minugipärast ostukeskustes, kus nagunii palju inimesi käib või igas polikliinikus ja haiglas, sest Ädala tänavas käimine võtab ära väga palju vabast ajast. Teine asi, mis Verekeskuse puhul kummastust tekitab on see, et miks nad ei võiks väljasõitudest neile doonoritele teatada, kelle meiliaadress ja mobiiltelefoni number neil olemas on. Muidu helistavad ja kirjutavad küll, aga kuigi olen palunud, et nad väljasõitudest teataks, nad seda ometi ei tee. Ütlevad, et vaadaku nende kodulehelt või lugegu meediast. Vahel tekib mul Verekeskusega suheldes küsimus, kas nad ikka tahavad verd saada. Näiteks viimatiselt väljasõidul Tallinna kesklinna oli vereloovutuspunk avatud kell 12 kuni 18, mis tähendab seda, et ma ei jõudnud sinna ei enne ega peale tööpäeva. Kokkuvõttes tundub mulle, et doonorikampaaniatele pannakse suuri summasid, aga neile inimestele ei mõelda, kes tegelikult verd loovutada soovivad.
Post a Comment