Läänemailma üks menukamaid mõtteteri on juba kolmandat sajandit Benjamin Franklini tõdemus, et "siin maailmas pole midagi kindlat peale surma ja maksude".
See mõttetera meenus täna hommikul, kui Riigikogu tõstis Eesti elanike ja ettevõtete maksukoormust ringi kümnete miljardite kroonide võrra. Kuna maksumuutused pole ajakirjanike keeles öeldes sugugi "seksikas" teema, ehkki need mõjutavad vähemalt 90% Eesti elanikest, kirjutan maksutõusust siinkohal veidi pikemalt.
Esiteks vähendas uus valitsusliit tulumaksukoormust ning teiseks tõstis mitmeid aktsiise.
Tulumaksuseaduses on kolm rahaliselt kallimat muudatust sellised, mis kajastavad kõigi valitsuserakondade valimislubadusi. Lihtsustatult öeldes täitis Reformierakond oma valimislubaduse jätkata tulumaksu määra alandamist 18 protsendini, sotsiaaldemokraadid võitlesid välja tulumaksu vaba määra tõusu 2000 kroonilt 3000 kroonini ning IRL kirjutas oma nimele otsuse laiendada tulumaksumaksuvabastust juba alates esimesest lapsest.
Olles 10 kohaga Riigikogus väiksem koalitsioonipartner on sotsiaaldemokraadid uhked selle üle, et meie tulumaksulubadus on kõige kallim. Maksuvaba tulu suurendamine tähendab riigieelarvele nelja järgmise aastaga üle 3 miljardi krooni võrra väiksemat tulu. Täiendav üksikisiku tulumaksumäära vähendamine kahandab riigi tulu veidi üle miljardi krooni. Neist arvudest on näha, et sotsiaaldemokraadid suutsid koalitsioonikõnelustel edukalt oma valimislubadusi kaitsta ning tasakaalustavad praeguses valitsusliidus parempoolseid koostööpartnereid.
Miks me peame oluliseks just tulumaksu vaba määra tõusu? Sel moel jätame kõigile töövõtjatele juba 2008. aastal täiendavalt kätte 50 krooni kuus ehk 600 krooni aastas. 2011. aastaks jääb praegusega võrreldes igale töövõtjale täiendavalt kätte 195 krooni kuus ehk 2340 lisakrooni aastas.
Maksuvaba tulu suurendamine on sotsiaaldemokraatide hinnangul õiglane viis tulumaksukoormust vähendada, sest aitab eelkõige keskmise ja väiksema sissetulekuga peresid, kuna neis peredes jääb töövõtjatele kätte täiendavalt täpselt sama palju raha kui kõrgepalgalistel peredel. Samas suureneb nende perede sissetulek tänu maksuvabale tulule protsentides rohkem kui kõrgepalgalistel.
Vähendades Reformierakonna ettepanekul igal aastal 1% võrra üksikisiku tulumaksumäära, võidavad sellest eelkõige rikkamad inimesed, kes riigi abi kõige vähem vajavad. Näiteks 100 000 krooni suurust kuupalka saav tippjuht võidab ühe protsendi võrra vähenevast tulumaksust 980 krooni kuus. 5000 krooni suurust kuupalka saav turvamees aga ainult 30 krooni kuus.
Aktsiise tõstis valitsusliit kiiremas tempos kui varem kavandatud ning tegi seda kahel eesmärgil. Esiteks ajastati aktsiisitõusud 2008. aastasse, et inflatsioon langeks aastateks 2010. taas tasemele, kus see võimaldab Eestile üle minna eurorahale. Mitmeid aktsiise tulnuks Eestil kui EL-liikmesriigil kehtestada või tõsta niikuinii, nüüd tehti see varem ära.
Teiseks tõsteti eelkõige nende kaupade aktsiise, mis rikuvad kas inimeste tervist või saastavad looduskeskkonda. Näiteks mitme alkoholitoote puhul polnud vajadust tõsta aktsiisi euronormini. Ent olukorras, kus keskmise palga eest sai 2000. aastal osta 35 liitrit viina ning tänavu juba 65 liitrit, oli mõistlik aktsiisi tõsta. Seda nii tarbimise ohjeldamiseks kui ka riigi tulude suurendamiseks, kuna alkoholiaktsiisist laekuv tulu ei kaalu üles neid kulusid, mida alkoholitarvitamine ühiskonnale tekitab.
Tõsisematel huvilistel soovitan maksutõusude kohta lugeda Rahandusministeeriumis ajakirjanike jaoks koostatud lühiülevaadet: http://www.fin.ee/?id=77648
Selleks avage palun pressiteate lõpus olev doc-fail.
14.6.07
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
4 comments:
"Vähendades Reformierakonna ettepanekul igal aastal 1% võrra üksikisiku tulumaksumäära, võidavad sellest eelkõige rikkamad inimesed, kes riigi abi kõige vähem vajavad."
Kõrgem sissetulek ei tee inimesest veel sugugi rikkaks vaid loob selge ja läbipaistva ajendi kõigile töökatele eestlastele - mida rohkem teed tööd ja saad palka, seda rohkem jääb sul raha kätte.
Ma ei jaga ka seisukohta, et maksude alandamine on mingisugune "abi", pigem on see ajendite loomine tööviljakuse tõstmiseks.
Minu arust on kommentaar veidi vildakas - rohkema töö tegemine ei tähenda enamuses palga suurenemist. On lihtsalt väga palju rasket nii füüsiliselt kui vaimselt vähetasustatavat, kuid äärmiselt vajalikku tööd, millega rikkaks saada on võimatu. Kuidas tõstaks näiteks pedagoog oma tööviljakust? Või bussijuht?
Kust läheb rikkuse piir? Kas me mõõdame seda sissetulekute või varade baasil? Millal?
Rohkem tööd ei tähenda sama töö tegemist pikema perioodi vältel vaid täiendusi töökorralduses, mis võimaldaksid tehtavat tööd tõhusamalt teha. Kindlasti saab nii pedagoog kui bussijuht enda tööd tõhusamalt teha või vähemalt teha ettepanekuid, kuidas saaks tööd tõhusamalt.
Mitmed pedagoogid ei piirdu ainult ühe tööandjaga vaid töötavad mitmes kohas, kus saavad valdkonna, millele on spetsialiseerunud, teadmisi korduvalt ära kasutada. Miks mitte teha täiendavaid koolitusi iseseisvalt? Miks mitte kirjutada raamat/õpik? Kõik see vajab aga ettevõtlikust ja pidevat enesetäiendust.
Bussijuht on keerulisem kaasus, kuid miks peaks ta ainult bussijuhina töötama? Kui on huvi kõrgema sissetuleku järgi, siis on üks võimalus töökohta vahetada. Miks mitte investeerida enda harimisse ja seeläbi avardada enda teenimisvõimalusi?
Kui tööviljakuse tõstmine oleks lihtne või odav, siis poleks ka probleemi, kuid ei ole lihtne ega odav ja sellepärast, tuleks neid, kes suudavad tööviljakust tõsta ka motiveerida sellega, et nende vaeva viljadest jääks võimalikult palju neile.
Pedagoog või bussijuht võiks ka natuke enda palgast (500 isegi 300 krooni) kõrvale panna ja investeerida. Mida väiksem on tulumaks investeeringute välja võtmisel, seda rohkem raha jääb ka neile kätte.
Ma julgen väita, et pärast 10 või 20 aastat läheb ka keskmisele investeerijale korda iga väiksem tulumaksu protsent.
Need kaks kutseala olid esimesed, mis pähe turgatasid. Tegelikult on ju teada-tuntud tõde, et edukaid-ettevõtlikke on ühiskonnas keskmiselt 15-17%, ülejäänud on ikkagi tavalised töörügajad. Kui süüvida näiteks meie rikkaimate loendisse, siis kui palju nende hulgas on tööviljakuse tõstjaid, tulevikku investeerijaid (kui seda 500 kroonigi ei ole võimalik säästa)?
Suur osa on teeninud miljoneid aktsiate või kinnisvara müügist, mõningase osa moodustavad tippjuhid, ärimehed ja see ongi see 15 - 17% ühiskonnast Ja arvan, et tegelik elu ei koosne ainult investoritest, olgu nad siis suur-, keskmised või väikeinvestorid.
Post a Comment