Jokk off, Tallinna linnapea!

Jüri Ratas nühkis veel viimaseid aastaid koolipinki, kui kurikuulsate Tallinna kesklinna ametnike tegevus maksis toonasele peaministrile Tiit Vähile ameti. Koonderakonna esimehele heideti ette tema parteikaaslaste korruptiivseid korteritehinguid kesklinnas ning tugeva surve alla jäänud Vähi pidas õigeks ise tagasi astuda.

Toona andsid linnaametnikud vanalinnas sadu kalleid eluruume tuttavatele üürile ning mõne aja pärast erastas üürnik selle turuhinnast kümneid kordi odavamalt. Tallinna vara paristati meeletult kahjulikult maha, küll aga panid üürnikud taskusse megakasumi. Ei saa väita, et oma osa sai ka näiteks kauaaegne kesklinna valitsuse juht ja tänane volikogu keskfraktsiooni esimees Elmar Sepp või mõni tema kolleeg, sest kohtus seda tõestada ei õnnestunud.

Kümme aastat hiljem oleks kõik nagu tundmatuseni muutunud. Linnavalitsust juhib nüüd hoopis Keskerakond ning isegi Tallinna vanalinnas näib toimivat normaalne kinnisvaraturg. Aga võta näpust! Kuigi legendaarsed linnavalitsuse ametnikud on vahetanud värvi ja ametit, on paljud olulised hoovad tänini nende käes.

Õnneks on nende tegutsemisruum tunduvalt väiksem kui ennemuiste. Aga vanale tegijale, kes tunneb vanalinna nagu oma viit sõrme, leidub siiski piisavalt tegutsemisvõimalusi. Nüüd on võimalik linnale kuuluvaid kortereid oma tuttavatele ärida ettekäändel, et tegemist on abi vajavate sundüürnikega. Mullu müüdi sundüürnikele Tallinna vanalinnas ümmarguselt 20 000 krooni eest kortereid, mille turuhind on mitu miljonit krooni.

Neid skeeme on viimastel nädalatel ilmekalt kirjeldanud Pealtnägija ning neist on kirjutanud kõik päevalehed. Seepärast siinkohal vaid üks stiilinäide: mullu veebruaris müüdi sundüürnikule, kes polnud majas päevagi elanud, 24 390 krooni eest korter Viru tänaval. „Sundüürnik” teenis tehingus osalemise eest 80 000 krooni ning müüs mõni kuu hiljem miljoneid maksva korteri edasi Elmar Sepa koolivenna firmale.

Juriidiliselt on kõik muidugi korrektne. Sundüürnike valikul on läbitud kõik nõutud otsuseprotsessid kuni Jüri Ratase juhitud linnavalitsuse ja linnavolikogu jah-sõnani välja. Isegi seda viimast pole raske saavutada, sest volikogus on Keskerakonnal kindel häälte ülekaal.

Selliste „sundüürnike” abistamise sildi all tehtud tehingutega kaotab linn tänini kümneid miljoneid kroone. Tünga tehakse ka tegelikele sundüürnikele. Kui linn müüks kortereid turuhinnaga, saaks iga vanalinnas müüdud korteri eest ehitada abivajajatele kolm-neli uut linnakorterit. Rääkimata sellest, et nii võetaks võimalus korruptsiooniskeemideks, mis vanalinnas tähistavad võidukalt juba kümnendat sünnipäeva.

Ühe konkreetse tehingu asjaolude selgitamiseks, mille osaline on legendaarsesse linnaametnike põlvkonda kuuluv linnaametnik Indrek Ahlberg, on linnapea Jüri Ratas algatanud sisejuurdluse. Ennustan, et sisejuurdluse lõpptulemus on jälle üks jokk.

Kui sisejuurdlus tõesti jokitamisega lõppeb ning linnapea vaatab mööda teistestki korruptsioonikahtlastest tehingutest linna varaga, mida ajakirjandus on järjepanu paljastanud, siis saab nii linnakodanikel kui opositsiooni mõõt täis. Jokk off!

Tallinnal ei ole vaja linnapead, kes ei kaitse linna ja linnakodanike huve, vaid neid erakonnakaaslasi, kes siseinfot ja poliitilist võimu ära kasutades tükk haaval vanalinna ärastavad. Jüri Ratasel on kaks võimalust – ta kas paneb ennast Tallinnas ennast maksma või tabab teda samasugune saatus nagu Tiit Vähit 10 aastat tagasi. Keegi teenis suure raha, keegi turule tõi oma naha.

P.S. See tekst ilmus ka tänases SL Õhtulehes.