500 krooni > 15 miljonit

Teise klassi töövihikus oleks pealkirjas toodud võrdus vale, aga rääkides korruptsioonist Eestis peab see õnnetuseks igati paika. Kõik saavad aru, et see on kuritegu, kui järjekordne liikluspolitseinik 500 krooni suuruse altkäemaksu võtmisega vahele jääb. Samas märkab avalikkus haruharva, et mõni poliitik või ametnik aitab kinnisvaraärimehel riigi või linna arvelt 15 miljonit krooni teenida ning sellest summast ise suure suutäie haukab.

Summa 15 miljonit pole laest võetud, sest nagu selgus Ants Mangluse kohtuasjast, kavandas üks ärimees korrumpeerunud ametniku abil maid vahetades just nii suure summaga riiki petta. Kui 15 miljonit oli mängus Otepääl, siis võite vaid ette kujutada kui kõrgete panustega mängitakse Tallinnas, kus Sakala keskuse, Lasnamäe ja Kopli uusasumite, uue linna esindushoone jt kinnisvaraprojektide maksumus algab miljardist kroonist.

Olmetasandil on korruptsiooni Eestis õnneks tõesti vähem kui sarnase minevikuga euroliidu liikmesriikides. Microsoft Eesti esinduse juht Rain Laane tõdes hiljuti Äripäevas tabavalt, et korruptsiooni ei juuri välja seadused, vaid aus kodanik ja ärimees.

Kahjuks on pahatihti nii, et fair play stiilis ettevõtjad saavad valusasti vastu pükse ja valemängijad kasseerivad hiigelkasumi. Mäletate ju kümneid artikleid sellest, kuidas tunnustatud ärimehed ei saanud kunagi keskkonnaministeeriumilt luba looduskaitse all olevate maatükkide vahetamiseks, aga Tullio Liblik sai alati. Kuniks kapo pole tõestanud vastupidist, pole see korruptsioon, vaid lihtsalt õnnelik juhus.

Ausast üksikkodanikust korruptsiooniga võitlemiseks ei piisa, talle on toeks vaja tugevat avalikku survet. Kahjuks on trend viimastel aastatel hoopis üha leebem suhtumine korruptsioonikahtlasesse käitumisse.

Rootsis reageeriti mullu sügisel hüsteeriliselt, kui Carl Bildt tegi välisministrina rahaks Vostok Nafta aktsiaoptsioonid. Kuigi Bildt jäi ametisse ei julge ükski Rootsi tipp-poliitik enam samasuguses olukorras raha pärast nii tugeva avaliku ja õigusliku rünnaku alla jäämisega riskida.

Eestis lõi Andrus Ansip 2005. aastal vastupidise pretsedendi: valitsuse kooshoidmiseks kaitses ta tugevasti alla turuhinna Oliver Kruudalt suvila „ostnud” Edgar Savisaart. Sellega andis valitsusjuht teistele poliitikutele ja ettevõtjatele selge sõnumi: nii pole ilus, aga nii võib, kui jaksad ajakirjanduse näägutamist taluda.

See pretsedent suurendas kindlasti korruptsiooniohtu, sest nagu tõdeb justiitsministeeriumi tellimusel korruptsiooniuuringuid teostav Konjunktuuriinstituut: „Korruptiivne tegevus ei ole alati illegaalne, vaid ka legaalne mitte-eetiline tegevus, mis kahjustab avalikkuse huvi.”

Eestis paraku puudub poliitiline tellimus korruptsiooniga võitlemiseks. Valitsus moodustas 2003. aastal korruptsioonivastaseks võitluseks ministrite komisjoni. Viimati käis see komisjon koos 2005 (!) aastal, ministrid Rein Lang, Kalle Laanet ja Edgar Savisaar mõlgutasid seal loiult mõtteid ametnike eetikakoolituse edendamisest.

Sest ajast alates on altkäemaksu võtmise pärast kohtu alla saadetud sotsiaalministeeriumi, keskkonnaministeeriumi ja riigikantselei ametnikke, maa-ameti ja veterinaarameti juhid. Mida sellest järeldada? Esimene võimalus – korrumpeerunud on ainult keskvalitsus. Teine võimalus – korruptsiooniga omavalitsustes ei tegele keegi.

Tõene on kahjuks teine variant. Oma volituste piires sai alles paar aastat tagasi õiguse omavalitsusi kontrollida Riigikontroll, ent kapole ja kripole pole omavalitsustega tegelemist ülesandeks tehtud. Tallinnas asub julgelt kolmandik Eesti kinnisvara väärtusest, kuid erinevalt riigi tasandist kontrollivad pealinnas toimuvat oma väheste võimaluste piires ainult opositsioon ja ajakirjandus.

Milline on lahendus? Korruptsiooniga võitlemiseks on vaja tugevat avalikku survet. Esimene võimalus ühiskondliku tellimuse jõuliseks esitamiseks on järgmise koalitsioonileppe sõlmimine. Ajakirjanduse asi on nõuda, et mistahes valitsust moodustavad erakonnad kohustuvad lõpetama jokitamise ning kirjutavad koalitsioonileppesse need toredad mõtted, mis korruptsiooni teemal valimiste eel välja hõigati.

Kui ka järgmisel neljal aastal hüüavad ajalehtede esiküljed „Soodne suvilaost, tehtud!”, siis võib seda pealkiri lugeda ka nii: „Võitlus korruptsiooniga, tegemata!”

See lugu ilmus ka tänases Äripäevas.