Ettepanek: Ehitas Eesti Vabariik

Panen ka blogisse välja täna Eesti Päevalehes ilmunud artikli:

Siim Kallasel nupp ei noki. Muidu sõidaks Euroopa Komisjoni volinik mööda Eestit ringi ja jagaks telekaamerate ees naeratades tšekke. 100 miljonit krooni Tartu veevärgile. Kümneid 1-2 miljoni krooni suuruseid tšekke uue traktori ostnud põllumeestele.

Tõsinedes võib vaid rõõmu tunda, et see nii ei ole. Õnneks kehtestas Euroopa Komisjon väga range korra selle kohta, kuidas tuleb tähistada euroraha eest tehtud investeeringuid: eurologode ja teksti „Euroopa Liidu kaasrahastatav projekt” eksponeerimist nõutakse kõigilt toetuse saajatelt. Kohati on euroreeglid oma investeeringute tähistamiseks tobeduseni karmid, näiteks nõutakse logode paigaldamist isegi abiprojektide raames ostetud kontoritehnikale või turundusnännile.

Euroopa Liit käitub nii selleks, et näidata oma kohalolekut liikmesriikides ja panust nende arengusse. Et tõestada euroliidu kodanikele organisatsiooni vajalikkust ning vähendada nende võõrandumist sellest.

Investeeringute märgistamine toimib hästi ka Eestis. Kui 66% valijatest hääletas 2003. aastal Eesti ühinemise poolt euroliiduga, siis paljud tegid selle otsuse majanduslikel kaalutlustel. Teadmist euroliidu rahalise abi kohta tekitasid maanteede ääres üles seatud suured sildid „Tee-ehitust kaasrahastas Euroopa Liit”, mis meenutasid möödasõitjale, et ühe kilomeetri pikkusest teejupist 750 meetrit maksis kinni Euroopa maksumaksja.

Isegi Tallinna linn seab paneb suuremate objektide juurde üles teadetetahvlid logoga „Tallinn ehitab”, mis väärtustavad pealinna linlaste silmis. See on mõistlik mõte, sest suuremates ja jõukamates omavalitsustes pole alati selge, kas investeeringu tegija on riik, omavalitsus või erainvestor.

Eesti riigil tasub Euroopa Liidult õppida, hakates suuremaid investeeringuid märgistama. Pannes välja tänutahvli, millel näiteks Eesti lipuvärvides logo ning tekst „Ehitas Eesti Vabariik. 2007”.

Kui valmis saab järjekordne koolikatus, veepuhastusjaam või raamatukogu, siis rivistuvad linti lõikama minister, selle ringkonnast valitud Riigikogu liikmed, maavanem ja kes kõik veel. Kõik nad teevad näo, et just tänu neile see maja või rajatis valmis sai. Eesti riik nende selja tagant kuidagi välja ei paista.

See trend üha süveneb. Üks Riigikogu liige kiitles äsja Eesti Päevalehes, et on oma kodukanti Tallinnast viinud 18,5 miljonit krooni. Unustades täiesti, et selle raha on kogunud Eesti riik oma elanikelt ning rahvaasemik on lihtsalt osalenud ühe manulisena keerulises otsustusahelas. Sellise isetsemise taustal pole imestada, et inimesed on riigist võõrdunud ja ei taju riigi panust nende elukeskkonna parandamisesse. Erinevalt Põhjala naabritest ei adu eestlased, mida riik neile nende tasutud maksude eest vastu annab.

Juba asus oma nime upitama ka haridusministeerium nõudes koolidelt nende toetuse eraldi esile toomist. Kindlasti pole mõistlik see, kui iga ministeerium või riigiamet mängib oma nimel, otstarbekas on ühiselt väärtustada Eesti Vabariiki.

Muidugi ei ole mõistlik pensionärile või õpetajale pangaülekannet tehes selgituse reale märkida: teile maksab pensionit ja palka Eesti Vabariik. Ka Euroopa Liit maksab otsetoetusi põllumeestele ilma seejuures eurolippu lehvitamata.

Küll aga on arukas väärtustada suuremaid riiklikke investeeringuid. Mõistlik on panna paika piir, millisest summast alates ning mis tüüpi investeeringute puhul tuleb eraldi välja tuua riigi panus. Näiteks Euroopa Liidu puhul on selleks piiriks praegu 5 miljonit krooni. Kui euroliit on investeerinud sellest suurema summa, siis tuleb tööde ajaks objekti juures üles panna hästi nähtav stend ja hiljem tänutahvel.

Euroliit nõuab, et nende panus oleks nähtav esimesed viis aastat. Eesti riigi puhul võib see aeg olla pikem, sest siis hakkab aastaarv ühel hetkel reetma, et näiteks koolimaja on juba 15 aastat vana ning nõuab hädasti kapitaalremonti.

Selleks, et otsustada, millises kujunduses ja sõnastuses Eesti riigi panust väärtustada, võib korraldada esindusliku konkursi. Elame ajal, kus rahvuskala valimiseks ja rahvustoidu leiutamiseks käiakse mängeldes välja 30-40 miljonit krooni. Sel taustal ei käi mõne miljoni andmine Eesti riiklike investeeringute väärtustamiseks meie tublile riigile kindlasti üle jõu.