1 soomlane = 2 eestlast

Hiljuti alavääristas eestlasi ühe Äripäeva artikli pealkiri, mis väitis, et kaks eesti töötajat võrdub ühe soomlasega.

Artiklist endast selgus õnneks siiski tänu majandusanalüütik Leev Kuumale, et tegu ei ole mitte eestlaste väiksema töökusega, vaid sellega, et soomlased teevad palju keerukamaid ning paremini makstud töid. Majanduskeeles öelduna on soomlaste tootlikkus palju kõrgem.

Kuidas siis soomlastele järgi jõuda? Soome ei lasknud (erinevalt Rootsist) alates kuuekümnendatest aastatest riiki massiliselt odavat välistööjõudu, kuid suutis sellest hoolimata oma majanduse viia maailma kõige konkurentsivõimelisemate sekka. Selleks investeeriti suuri summasid haridusse ning innovatsiooni.

Sõnades lubatakse sama teha ka Eestis, kuid tegelikult viisid juba eelmised valitsused riigieelarvest tulumaksumäära alandades miljardeid kroone välja ning seda suunda lubab Reformierakond jätkata tulevikuski. Kui riiki lõigutakse üha õhemaks, siis kust tuleb see raha, mida investeerida meie haridusse või innovatsiooni?

Eesti Ekspress kirjutas sel nädalal IMF-i analüüsile tugindes hoiatavalt sellest, et Eesti majandusareng sarnaneb üha rohkem mitte Iirimaa, vaid Portugaliga.

Iirimaa on Soome kõrval olnud teine riik, mis just majanduspoliitiliselt on Eestile juba pikki aastaid rollimudeliks olnud. Portugalist ei teata ega peeta Eestis suurt midagi. Mis on mõistetav, sest tegemist on nii geograafiliselt kui kultuuriliselt palju kaugema maaga. Seetõttu me ka suuresti ei tea, et Portugalil olid euroliiduga ühinedes samasugused võimalused pikaajaliseks tormiliseks majandusarenguks nagu Iirimaal, ent paraku jäeti need võimalused kasutamata.

IMF-i analüütikud Faisal Ahmed ja Bas B. Bakker võrdlesid Balti riikide majandust omaaegse Iirimaa ja Portugali arenguga. Kahjuks osutab nende analüüs, et Eesti ja meie lõunanaabrite areng sarnaneb üha rohkem Portugali allakäigu ja mitte Iirimaa edulooga.

Tagumine aeg on sel taustal analüüsida ja ümber mõtestada senist Eesti majanduspoliitikat, mis viimastel EL-ga liitumise järgsetel aastatel on olnud edukas, kuid näitab selgeid Portugali majandustõve sümptomeid. Nagu juba Indrek Neivelt osutas, on täielik muinasjutt Reformierakonna lubadus kihutada 15 aastaga Soomele järele ning neist möödagi. Ehk nagu Neivelt irooniliselt küsis: kas eestlased hakkavad 15 aasta pärast Soomes juuksuri juures käima, sest seal on odavam kui Eestis?

IMF-i abiga saab selgeks, et välispankade raha investeerimine sisetarbimise suurendamiseks ei ole mootor, mis meie vajadust pikemat aega vedada suudab. Eestis on ettevõtjatel kombeks kurta, et palgad tõusevad, aga tootlikkus ei tõuse. Kuulsin hiljuti ettevõttest, kus sajad naised kleebivad viinapudelitele käsitsi aktsiisimärke peale. Kas me sellist majandust tahtsime?

Need naised võivad oma tööviljakust tõsta 20% või isegi 50% ehk kleepida sama ajaga rohkem aktsiisimärke, aga nende töö olemus on nii närune, et maailmamajanduses see niikuinii konkurentsivõimeline pole. Tootlikkuse tõstmiseks on vaja neile naistele pakkuda keerukamat ja paremini makstud tööd.

Tootlikkust tõsta saab ka Eestis sellega, et tehakse keerukamaid töid, mis nõuavad targemaid töölisi ja juhte. Riik saab ja peab aitama tootlikkuse suurendamisele kaasa suuremate haridus- ja R&D-investeeringutega. (Mida pole võimalik teha tulumaksumäära pidevalt alandades ja riigi eelarvet vähendades.)

Aga ka ettevõtjad peavad mõistma, et tootlikkuse tõstmiseks on neil vaja oma senised ärimudelid kriitiliselt läbi mõelda, sest praegune sisetarbimise buum, mis on mõneks aastaks taganud töökoha kõigile töövõimelistele inimestele, lõppeb varsti. Ja kui pärast sisetarbimise buumi lõppu pole meil midagi väärtuslikku eksportida, siis annab see valusa hoobi nii töövõtjatele kui tööandjatele.

Tööandjate Keskliidu tegevus ses osas kahjuks erilist lootust ei sisenda. Nende jutt valimiste eel avaldatud manifestis on ikka see, et riik peab ettevõtjaid aitama ning ametiühingud segavad majandusarengut. Ettevõtjad nõuavad riigilt korraga madalamaid makse ja paremat haridussüsteemi, kahjuks ei selgita ka nemad, kuidas väiksema raha eest paremat haridust pakkuda.

Mida ettevõtjad ise teisiti ja paremini tegema peaksid, selle koha pealt ei ütle tööandjate katusorganisatsioon suurt midagi. Kui nii edasi läheb, siis võib Eesti ettevõtjaid varsti tabada samasugune omandatud abituse sündroom, mida heaoluühiskondades põevad sotsiaalabi saajad.