Märkamisaja kontsert 19. augusti hilisõhtul tõestas lõplikult, et Edgaripäevast on saanud kogu Eesti rahva pidupäev.
Teadupärast püüdis Keskerakonna esimees Edgar Savisaar pikka aega taasiseseisvumispäeva privatiseerida oma parteile ning näidata seda päevana, mille eest tuleb suuresti tänulik olla tollasele valitsujuhile Savisaarele isiklikult. Ent president Toomas Hendrik Ilves on viimasel kahel aastal sihikindla tööga saavutanud selle, et taasiseseisvumispäeval on seda päeva riiklikult rohkem väärtustatud ning iseseisvumise taastamise eest väärtustatakse rohkem nii toonast parlamenti, kultuurieliiti ja kogu rahvast.
Kõnekas oli juba fakt, et sama demonstratiivselt nagu 24. veebruari pidustustele, jättis Savisaar tänavu minemata ka märkamisaja kontserdile. Erinevalt Arnold Rüütlist ei suutnud ta Toomas Hendrik Ilvese kõrvale istuda. Ja tagantjärele halvustas ta ilusat kontserti ning seda mõnusat ühtsusetunnet, mis Lauluväljakul tekkis. Savisaare virisemist pärast märkamisaja pidu seletab just pettumus selle pärast, et president Ilves "varastas" parteijuhilt riikliku pidupäeva, mida too päris enda omaks pidas.
Arutlesime sel teemal täna Kuku Raadio Keskpäevatunnis Priit Hõbemägiga, kes samuti peoga väga rahul oli ning tagantjärele virisemist suurt millekski ei pidanud.
Lõpetuseks suur aitäh märkamisaja pea korraldajale Margus Kasterpalule ning tema tiimile hea töö eest märkamisaja peo korraldamisel!
23.8.08
20.8.08
Kanter või Nool - kumb on edukaim Eesti kergejõustiklane?
Eilne Gerd Kanteri olümpiavõit tekitas ühe huvitava küsimuse - kumb on läbi aegade edukaim Eesti kergejõustiklane, kas Erki Nool või Gerd Kanter?
Suurvõistluste medalite arvult on mõlemad mehed oma kuulsad eelkäijad ületanud. Kõrgushüppajal Jüri Tarmakul ja kolmikhüppajal Jaak Uudmäel on samuti OM-kuldmedal kodus auhinnakapis, aga muid suurvõistluste medaleid on neil palju vähem kui Sydney ja Pekingi staaridel.
Loeme Noole ja Kanteri senised medalid üle. Mõlemad mehed on olümpiavõitjad. Mõlemal on auhinnakapis nii MM- kui ka EM-võistluste hõbedamedal. Kanteri trump on MM-kuld, Noolel on sellele vastu panna EM-kuld.
Lisaks on Erkil 5 sise-EM ja -MM medalit. Kettameestel pole sisehooajal loomulikult võimalik kõlavaid tiitleid võita, ent Kanter on 5 aastat järjest võitnud selle ala kõige mainekama talvise võistluse European Winter Challenge.
Maailma kõigi aegade edetabelis on Erki Nool oma 8815 punktiga seitsmendal kohal. Gerd Kanter oma 73.38-ga kolmandal kohal.
Nagu näha, on jõudude vahekord väga võrdne. Praeguse seisuga kaldub minu eelistus Eesti edukaima kergejõustiklase valikul Erki Noole kasuks tänu tema karjääri pikkusele ning neile ainukordsetele emotsioonidele, mida Erki pakkus (näide - tema fännklubi fenomeni pole Kanter seni veel korrata suutnud).
Ent Kanteri käes on trumbid ses mõttes, et temal on aega oma medaliarvet suurendada küll ja veel.
Helistan homme Erkile ja küsin, kuidas tema sellele küsimusele vastab.
Suurvõistluste medalite arvult on mõlemad mehed oma kuulsad eelkäijad ületanud. Kõrgushüppajal Jüri Tarmakul ja kolmikhüppajal Jaak Uudmäel on samuti OM-kuldmedal kodus auhinnakapis, aga muid suurvõistluste medaleid on neil palju vähem kui Sydney ja Pekingi staaridel.
Loeme Noole ja Kanteri senised medalid üle. Mõlemad mehed on olümpiavõitjad. Mõlemal on auhinnakapis nii MM- kui ka EM-võistluste hõbedamedal. Kanteri trump on MM-kuld, Noolel on sellele vastu panna EM-kuld.
Lisaks on Erkil 5 sise-EM ja -MM medalit. Kettameestel pole sisehooajal loomulikult võimalik kõlavaid tiitleid võita, ent Kanter on 5 aastat järjest võitnud selle ala kõige mainekama talvise võistluse European Winter Challenge.
Maailma kõigi aegade edetabelis on Erki Nool oma 8815 punktiga seitsmendal kohal. Gerd Kanter oma 73.38-ga kolmandal kohal.
Nagu näha, on jõudude vahekord väga võrdne. Praeguse seisuga kaldub minu eelistus Eesti edukaima kergejõustiklase valikul Erki Noole kasuks tänu tema karjääri pikkusele ning neile ainukordsetele emotsioonidele, mida Erki pakkus (näide - tema fännklubi fenomeni pole Kanter seni veel korrata suutnud).
Ent Kanteri käes on trumbid ses mõttes, et temal on aega oma medaliarvet suurendada küll ja veel.
Helistan homme Erkile ja küsin, kuidas tema sellele küsimusele vastab.
12.8.08
Kõne Sakhartvelo ehk Gruusia toetuseks
Hea eesti rahvas,
head kolleegid ja külalised,
Kõnelesin enne teie ette astumist kahe Tbilisis töötava eestlasega. Nende kirjeldus olukorrast erineb tunduvalt sellest pildist, mida maalib Kreml.
Hoolimata Venemaa presidendi käsust peatada sõjategevus, pommitatakse Gruusia ehk Sakhartvelo asulaid. Venemaa toob Gruusiasse pidevalt sõjajõude juurde. Lõuna-Osseetias toimub täna ja praegu grusiinide vastu suunatud etniline puhastus, mida viivad Vene armee vaikival heakskiidul läbi nn paramilitaarsed rühmitused. Vaid mõni tund tagasi võttis üks Eesti ajakirjanik Gori lähistel oma autosse haavatud grusiini, kes oli õnnega pooleks pääsenud paramilitaarse rühmituse liikmete poolt mahalaskmisest.
Viimastel aastatel on Goris käinud tuhanded, kui mitte kümned tuhanded eestlased. Me oskame seetõttu mõelda end selle linna elanike ja kogu Gruusia elanike rolli. Vahemärkusena – Gori oli siiani ajaloos tuntud ühe Venemaa isevalitseja sünnilinnana, nüüd läheb ta lisaks ajalukku ka linnana, mille üks teine Venemaa valitseja purustas.
Gori linna hõivamisega on Venemaa Gruusia sisuliselt pooleks lõiganud. Ilmselt on sellise käitumise minimaalne eesmärk tekitada olukord, kus Venemaa hakkab oma järgnevatel päevadel väiksele naaberriigile ette kirjutama, mida nad senise vaba ja sõltumatu poliitika asemel peavad ette võtma. Ent jätkuvalt pole välistatud ka see, et Kremli eesmärk on Gruusia sõjaliselt vallutada.
Kui rahvusvaheline üldsus ei sekku, siis nii lähebki nii ehk naa. Seetõttu Sotsiaaldemokraatlik Erakond toetab Riigikogu avaldust, mille kohaselt:
- Venemaad tuleb jõuliselt ja konkreetsete sanktsioonidega survestada selleks, et lahingutegevus ka tegelikult lõppeks ning Venemaa väed viidaks tagasi oma territooriumile.
- me veename kindlasti oma partnereid, et EL-il pole võimalik sõlmida partnerluslepet riigiga, mis nii jõhkralt rikub rahvusvahelist õigust
- Venemaa rahuvalvajate asemel peavad tulevikus nendes konfliktikolletes asuma rahu valvama erapooletud rahuvalvajad, vajadusel ka Eesti rahuvalvajad.
Liikluseeskirju tunnevad ja teavad kõik inimesed, sest see puudutab meid kõiki iga päev. Rahvusvahelist õigust tunnevad vähesed inimesed, sest meie igapäevast elu mõjutab see haruharva. Liikluseeskirjad on olulised, sest nende rikkumine ohustab sadade inimeste elu ja tervist. Rahvusvahelise õiguse rikkumine on veel olulisem, sest sellest sõltub tervete rahvaste ja riikide, miljonite ja kümnete miljonite inimeste saatus.
Kasutan siinkohal liikluseeskirjade võrdlemisest rahvusvahelise õigusega, et teha paremini mõistetavaks see, milliseid uskumatuid rahvusvahelise õiguse rikkumisi on Kreml praegu endale Gruusias lubanud.
Liikluseeskirjade rikkumine on see, kui sõita lubatust 10 km tunnis kiiremini. Hoopis teisest mastist liikluseeskirjade rikkumine on see, kui kihutada vastassuuna vööndis ja põhjustada paljude inimeste hukkumisega lõppenud liiklusõnnetus. See, mida Venemaa on teinud ja teeb praegu Gruusias, ei ole piltlikult öeldes väikene kiiruseületamine, see on tankiga kihutamine maanteel, mille tulemusena lömastatakse süütuid inimesi.
Viimastel aastatel Gruusiat külastades on olnud heameel jälgida nende majanduse silmnähtavat arengut. Pikk tee rahva elujärje parandamiseks on pärast pikaajalist seisakut käidud, aga väga pikk tee on veel käia. Eriti imetlusväärne on Gruusia areng hoolimata Venemaa pikaajalisest majandusblokaadist. Nüüd me teame, et isegi kui sõjategevus peatub, on Gruusia majandusel tekitatud ränka kahju. On purustatud infrastruktuur ja hävitatud välisinvestorite usaldus. Eesti on siiani panustanud sellesse, et Gruusia majandus areneks ning peab seda tegema ka edaspidi.
Kuidas seda teha? Väga olulised on rahvusvahelised abiprogrammid. Ent vähemalt sama oluline on ka välisinvestorite usu taastamine sellesse, et Gruusia majandusse tasub raha paigutada.
Meenutan teile, et hiljutisel NATO tippkohtumisel Bucarestis jäi Gruusia koos Ukrainaga ilma NATO-liikmelisuse teekaardist. Toona eelkõige Saksamaa vastuseisu tõttu. Saksamaa väide, et Gruusia NATO teekaart ärritab Venemaad, oli väga ekslik. Seda teame me nüüd kahjuks juba tagantjärele tarkusega, mis on täppisteadus. Venemaa tõlgendas NATO otsust hoopis võimalusena – võibolla viimase võimalusena – oma huvid Gruusias jõuga maksma panna. Võtta oma sõjalise kontrolli alla separatistlikud Gruusia piirkonnad, hävitada Gruusia majandus ning vahetada välja Kremlit ärritav läänemeelne valitsus.
Toimunud sündmused ei tohi olla tõkend Gruusia teel NATO-sse. Vastupidi, pärast neid sündmusi on selge, et Gruusia vajab võimalikult kiiret võimalust liikmelisuse omandamiseks. Praegune õppetund peab NATO jaoks olema ühene: Gruusia julgeoleku tagamiseks on vaja anda Gruusiale võimalikult kiiresti võimalus NATO-ga ühinemiseks. Meenutan, et Gruusias toimunud rahvahääletusel toetas rahvas ülekaalukalt NATO-ga ühinemist.
Ent Gruusia juurest Eesti juurde. Kremli käitumine on andnud Riigikogule ja kõigile Eesti elanikele ühemõttelise sõnumi: hoolimata majandusseisakust on praeguses olukorras vajalik suurendada kaitsekulutusi varem NATO partneritega kokku lepitud tempos. Eesti peab suurendama oma heidutusvõimet ja mitte lootma ainult NATO vihmavarju peale. Juba järgmise aasta riigieelarve arutamisel peame me Gruusia kogemusest õppima.
Lõpetuseks on mul kogu selle kurva loo juures ühe asja pärast ka heameel. Heameel on selle üle, et Eesti Riigikogu, valitsus ja president on tekkinud olukorras reageerinud erinevalt paljudest teistest Euroopa riikidest kiiresti. Ühe erandiga ka väga ühtselt. Parimaks näiteks sellest on nii sotsiaaldemokraatide ja IRLi korraldatud meeleavaldused mitmes linnas, millel on osalenud tuhandeid inimesi. Kuni president Ilvese tänase visiidini koos meie naabrite riigipeadega Tbilisisse. See näitab, et rasketel hetkedel me oskame hoida ühte. Üksmeelt meile ja tugevat toetust Gruusia omariiklusele!
See on tänases Riigikogus veidi lühendatult esitatud kõne tekst.
head kolleegid ja külalised,
Kõnelesin enne teie ette astumist kahe Tbilisis töötava eestlasega. Nende kirjeldus olukorrast erineb tunduvalt sellest pildist, mida maalib Kreml.
Hoolimata Venemaa presidendi käsust peatada sõjategevus, pommitatakse Gruusia ehk Sakhartvelo asulaid. Venemaa toob Gruusiasse pidevalt sõjajõude juurde. Lõuna-Osseetias toimub täna ja praegu grusiinide vastu suunatud etniline puhastus, mida viivad Vene armee vaikival heakskiidul läbi nn paramilitaarsed rühmitused. Vaid mõni tund tagasi võttis üks Eesti ajakirjanik Gori lähistel oma autosse haavatud grusiini, kes oli õnnega pooleks pääsenud paramilitaarse rühmituse liikmete poolt mahalaskmisest.
Viimastel aastatel on Goris käinud tuhanded, kui mitte kümned tuhanded eestlased. Me oskame seetõttu mõelda end selle linna elanike ja kogu Gruusia elanike rolli. Vahemärkusena – Gori oli siiani ajaloos tuntud ühe Venemaa isevalitseja sünnilinnana, nüüd läheb ta lisaks ajalukku ka linnana, mille üks teine Venemaa valitseja purustas.
Gori linna hõivamisega on Venemaa Gruusia sisuliselt pooleks lõiganud. Ilmselt on sellise käitumise minimaalne eesmärk tekitada olukord, kus Venemaa hakkab oma järgnevatel päevadel väiksele naaberriigile ette kirjutama, mida nad senise vaba ja sõltumatu poliitika asemel peavad ette võtma. Ent jätkuvalt pole välistatud ka see, et Kremli eesmärk on Gruusia sõjaliselt vallutada.
Kui rahvusvaheline üldsus ei sekku, siis nii lähebki nii ehk naa. Seetõttu Sotsiaaldemokraatlik Erakond toetab Riigikogu avaldust, mille kohaselt:
- Venemaad tuleb jõuliselt ja konkreetsete sanktsioonidega survestada selleks, et lahingutegevus ka tegelikult lõppeks ning Venemaa väed viidaks tagasi oma territooriumile.
- me veename kindlasti oma partnereid, et EL-il pole võimalik sõlmida partnerluslepet riigiga, mis nii jõhkralt rikub rahvusvahelist õigust
- Venemaa rahuvalvajate asemel peavad tulevikus nendes konfliktikolletes asuma rahu valvama erapooletud rahuvalvajad, vajadusel ka Eesti rahuvalvajad.
Liikluseeskirju tunnevad ja teavad kõik inimesed, sest see puudutab meid kõiki iga päev. Rahvusvahelist õigust tunnevad vähesed inimesed, sest meie igapäevast elu mõjutab see haruharva. Liikluseeskirjad on olulised, sest nende rikkumine ohustab sadade inimeste elu ja tervist. Rahvusvahelise õiguse rikkumine on veel olulisem, sest sellest sõltub tervete rahvaste ja riikide, miljonite ja kümnete miljonite inimeste saatus.
Kasutan siinkohal liikluseeskirjade võrdlemisest rahvusvahelise õigusega, et teha paremini mõistetavaks see, milliseid uskumatuid rahvusvahelise õiguse rikkumisi on Kreml praegu endale Gruusias lubanud.
Liikluseeskirjade rikkumine on see, kui sõita lubatust 10 km tunnis kiiremini. Hoopis teisest mastist liikluseeskirjade rikkumine on see, kui kihutada vastassuuna vööndis ja põhjustada paljude inimeste hukkumisega lõppenud liiklusõnnetus. See, mida Venemaa on teinud ja teeb praegu Gruusias, ei ole piltlikult öeldes väikene kiiruseületamine, see on tankiga kihutamine maanteel, mille tulemusena lömastatakse süütuid inimesi.
Viimastel aastatel Gruusiat külastades on olnud heameel jälgida nende majanduse silmnähtavat arengut. Pikk tee rahva elujärje parandamiseks on pärast pikaajalist seisakut käidud, aga väga pikk tee on veel käia. Eriti imetlusväärne on Gruusia areng hoolimata Venemaa pikaajalisest majandusblokaadist. Nüüd me teame, et isegi kui sõjategevus peatub, on Gruusia majandusel tekitatud ränka kahju. On purustatud infrastruktuur ja hävitatud välisinvestorite usaldus. Eesti on siiani panustanud sellesse, et Gruusia majandus areneks ning peab seda tegema ka edaspidi.
Kuidas seda teha? Väga olulised on rahvusvahelised abiprogrammid. Ent vähemalt sama oluline on ka välisinvestorite usu taastamine sellesse, et Gruusia majandusse tasub raha paigutada.
Meenutan teile, et hiljutisel NATO tippkohtumisel Bucarestis jäi Gruusia koos Ukrainaga ilma NATO-liikmelisuse teekaardist. Toona eelkõige Saksamaa vastuseisu tõttu. Saksamaa väide, et Gruusia NATO teekaart ärritab Venemaad, oli väga ekslik. Seda teame me nüüd kahjuks juba tagantjärele tarkusega, mis on täppisteadus. Venemaa tõlgendas NATO otsust hoopis võimalusena – võibolla viimase võimalusena – oma huvid Gruusias jõuga maksma panna. Võtta oma sõjalise kontrolli alla separatistlikud Gruusia piirkonnad, hävitada Gruusia majandus ning vahetada välja Kremlit ärritav läänemeelne valitsus.
Toimunud sündmused ei tohi olla tõkend Gruusia teel NATO-sse. Vastupidi, pärast neid sündmusi on selge, et Gruusia vajab võimalikult kiiret võimalust liikmelisuse omandamiseks. Praegune õppetund peab NATO jaoks olema ühene: Gruusia julgeoleku tagamiseks on vaja anda Gruusiale võimalikult kiiresti võimalus NATO-ga ühinemiseks. Meenutan, et Gruusias toimunud rahvahääletusel toetas rahvas ülekaalukalt NATO-ga ühinemist.
Ent Gruusia juurest Eesti juurde. Kremli käitumine on andnud Riigikogule ja kõigile Eesti elanikele ühemõttelise sõnumi: hoolimata majandusseisakust on praeguses olukorras vajalik suurendada kaitsekulutusi varem NATO partneritega kokku lepitud tempos. Eesti peab suurendama oma heidutusvõimet ja mitte lootma ainult NATO vihmavarju peale. Juba järgmise aasta riigieelarve arutamisel peame me Gruusia kogemusest õppima.
Lõpetuseks on mul kogu selle kurva loo juures ühe asja pärast ka heameel. Heameel on selle üle, et Eesti Riigikogu, valitsus ja president on tekkinud olukorras reageerinud erinevalt paljudest teistest Euroopa riikidest kiiresti. Ühe erandiga ka väga ühtselt. Parimaks näiteks sellest on nii sotsiaaldemokraatide ja IRLi korraldatud meeleavaldused mitmes linnas, millel on osalenud tuhandeid inimesi. Kuni president Ilvese tänase visiidini koos meie naabrite riigipeadega Tbilisisse. See näitab, et rasketel hetkedel me oskame hoida ühte. Üksmeelt meile ja tugevat toetust Gruusia omariiklusele!
See on tänases Riigikogus veidi lühendatult esitatud kõne tekst.
1.8.08
Vana daami esiknäitus
Kuna ma ei ole juba 10 aastat uudistereporterina töötanud, siis ei suuda ma juhtlõiku lühidalt ja löövalt sõnastada fakte selle kohta, et naine, kes 1959. aastal lavastas esimese N Liidu täispika telefilmi "Näitleja Joller", avas üleeile hoolimata kõrgest east Hiiumaal Vaemla villaveskis oma vaipade esiknäituse.
Piduliku sündmuse magas maha seltskonnameedia, kuigi kohal olid Ellen Niit, Ülle Ulla jt meie väljapaistvad kultuuritegelased.
Virve Aruoja on imetlusväärne daam, kes on väga tegus ja suhtlemisaldis. On lihtsalt uskumatu, et see daam on töötanud koos Voldemar Panso, Ants Lauteri, Georg Otsa ja teiste Eesti teatri suurkujudega. Virve mälestused nendest inimestest ning tema oma töödest väärivad kindlasti talletamist ja avaldamist (nb! see on miljonikroonine vihje kultuuriajakirjanikele!).
Ent kõnelgu faktid ise Virve eest:
Aruoja, (aastast 1978 Hellström) Virve (19.02.1922 Härjanurme vald, Saduküla), 1941 Tartu Õpetajate Seminar, 1942–1945 „Vanemuise” ooperikoori liige, näitleja, 1945–1947 Draamastuudio eriklass, Tallinna Draamateatri näitleja, 1947–1949 „Vanemuise” näitleja, 1949–1953 GITIS (kiitusega), näitleja, 1953–1956 Tallinna Draamateatri näitleja, 1956–1978 ETV režissööri abi, assistent, režissöör, 1972–1976 filmirežissöör Tallinnfilmis. Elas 1978–1994 Rootsis, 1984 Uppsala Ülikooli filoloogiamagister. Filmid – ETV: 1960 „Näitleja Joller” (esimene televisiooni mängufilm NL-s), 1962 „Romantikud”, 1966 „Ühe suve akvarellid”, 1968 „Tädi Rose”, 1970 „Kolme katku vahel”; portreefilmid: 1963 „Väikese Illimari radadel” (Fr.Tuglas), 1963 „Albert Üksip”, 1964 „Mõistus, tahe, töö ja Lauter”, 1965 „Teatri vang”, 1965 „Evald Okas”, 1966 „Kristjan Raud”, dokumentaalfilmid, lavastused, saatesarjad, ETV esimene seriaal „Parkinsoni seadus”, tänaseni meenutatakse 1960–1961 aastavahetuse lustlikku lavastust „Seasabakesed”; – TF: 1974 „Värvilised unenäod”, 1976 „Minu naine on vanaema”.
Virve Aruoja, kõrgema kategooria režissöör, kelle kohta öeldakse, et tänu loomingulise potentsiaali suurele kontsentreeritusele võivat ta oma kavatsuste teostamiseks ka läbi kiviseina minna. (Ajaleht „Televisioon” 27.11.1972).
Tema näitust võib vaadata Vaemlas, mis on Hiiumaa üks käidavamaid kohti niikuinii.
Piduliku sündmuse magas maha seltskonnameedia, kuigi kohal olid Ellen Niit, Ülle Ulla jt meie väljapaistvad kultuuritegelased.
Virve Aruoja on imetlusväärne daam, kes on väga tegus ja suhtlemisaldis. On lihtsalt uskumatu, et see daam on töötanud koos Voldemar Panso, Ants Lauteri, Georg Otsa ja teiste Eesti teatri suurkujudega. Virve mälestused nendest inimestest ning tema oma töödest väärivad kindlasti talletamist ja avaldamist (nb! see on miljonikroonine vihje kultuuriajakirjanikele!).
Ent kõnelgu faktid ise Virve eest:
Aruoja, (aastast 1978 Hellström) Virve (19.02.1922 Härjanurme vald, Saduküla), 1941 Tartu Õpetajate Seminar, 1942–1945 „Vanemuise” ooperikoori liige, näitleja, 1945–1947 Draamastuudio eriklass, Tallinna Draamateatri näitleja, 1947–1949 „Vanemuise” näitleja, 1949–1953 GITIS (kiitusega), näitleja, 1953–1956 Tallinna Draamateatri näitleja, 1956–1978 ETV režissööri abi, assistent, režissöör, 1972–1976 filmirežissöör Tallinnfilmis. Elas 1978–1994 Rootsis, 1984 Uppsala Ülikooli filoloogiamagister. Filmid – ETV: 1960 „Näitleja Joller” (esimene televisiooni mängufilm NL-s), 1962 „Romantikud”, 1966 „Ühe suve akvarellid”, 1968 „Tädi Rose”, 1970 „Kolme katku vahel”; portreefilmid: 1963 „Väikese Illimari radadel” (Fr.Tuglas), 1963 „Albert Üksip”, 1964 „Mõistus, tahe, töö ja Lauter”, 1965 „Teatri vang”, 1965 „Evald Okas”, 1966 „Kristjan Raud”, dokumentaalfilmid, lavastused, saatesarjad, ETV esimene seriaal „Parkinsoni seadus”, tänaseni meenutatakse 1960–1961 aastavahetuse lustlikku lavastust „Seasabakesed”; – TF: 1974 „Värvilised unenäod”, 1976 „Minu naine on vanaema”.
Virve Aruoja, kõrgema kategooria režissöör, kelle kohta öeldakse, et tänu loomingulise potentsiaali suurele kontsentreeritusele võivat ta oma kavatsuste teostamiseks ka läbi kiviseina minna. (Ajaleht „Televisioon” 27.11.1972).
Tema näitust võib vaadata Vaemlas, mis on Hiiumaa üks käidavamaid kohti niikuinii.
24.7.08
Andrus Värnik pole luuser!
Kuigi odaviskaja Andrus Värnik ei pääse Pekingi olümpiale ega pole enam kolm aastat ühtki korralikku võistlust teinud, ei ole see mees mitte mingil juhul luuser. Värnikule teeb ülekohut tänase SL Õhtulehe juhtkiri, mis teda olümpialuuseriks nimetab.
Eriti kohatu on Andrus Värniku ja Kristjan Rahnu ühte patta panemine. Andrus Värnik on Eesti läbi aegade üks kõige edukamaid kergejõustiklasi oma MM-kulla ja MM-hõbedaga. Tema ees või kõrval seisavad ainult olümpiavõitjad Jüri Tarmak, Jaak Uudmäe, Erki Nool ja maailmameister Gerd Kanter.
Kristjan Rahnu on üliandekas kergejõustiklane, kes on kahjuks teinud ainult kaks head kümnevõistlust (2005. aastal Arles'is isiklik rekord 8526 punkti ja Helsingi MM-il 6. koht tulemusega 8223 punkti.) ning läheb ajalukku Eesti kõigi aegade kõige rohkem vigastuste üle kurtnud kergejõustiklasena.
Värnik on läbi aegade olnud ebastabiilne viskaja, kuid kindlasti suurvõistluste mees. Juba 2000. aastal Sydneys viskas verinoor Värnik kvalifikatsioonis 81.34 ja pälvis sellega noore mehena 15. koha. Temast praegu hea mitu aastat vanemal Mihkel Kukel annab seda tulemust Pekingis järgi visata. (Kuigi kindlasti on Värniku asemel Kuke saatmine OM-ile igati õige otsus.) 2003. aastal tuli suurüllatusena MM-hõbe Pariisis ja kaks aastat hiljem Helsingist võit, mis tagas mehele aukoha meie kergejõustikuajaloos.
Üks minu elu eredamaid spordielamusi on see, kuidas Värnik nuttis 2004. aastal ajakirjanikele intervjuud andes, sest vigastuse tõttu pidi ta leppima 6. kohaga, samal ajal kui olümpiamedalid jagati keskpäraste tulemustega. See ehe hetk näitas, kui õrna hingega on näiliselt karune odaviskaja. Tagantjärele tarkusega võib öelda, et üks efektne salto võidurõõmu väljendamiseks Kadrioru staadionil maksis Värnikule neli aastat tagasi tema ainsa võimaluse võita Ateenas OM-kuld või vähemalt -medal.
Andrusest on kahju, sest ta oleks võinud saavutada palju rohkem. Kahjuks kadus mehel pärast Helsingi MM-triumfi kindel pind jalge alt ning tippvormi pole ta pärast seda enam jõudnud. Erinevalt näiteks Erki Noolest, kel jätkus motivatsiooni ja kainet mõistust ka pärast OM-võitu. Erinevalt ka Andreas Thorkildsenist ja Tero Pitkämäkist, kelle ees Värnik kolm aastat tagasi Helsingis triumfeeris ning kes on sest ajast saati stabiilselt maailma odaviset juhtinud.
Andrus oleks võinud samuti kolm viimast aastat maailma tipus püsida, aga suurvõit viis tal kindla pinna jalge alt. Halva endena mõjus juba see, kui Helsinki MM-il sättis end igal võimalikul juhul koos Värnikuga pildile Seppo Räty, kes on samuti odaviske maailmameister, kuid kelle karjääri ja kogu edasist elu rikkus kõvasti alkoholiga liialdamine.
Lõppegu Andrus Värniku sportlaskarjäär kuidas tahes, pole kellelgi õigust teda luuseriks nimetada. Kes seda ei usu, nimetagu palun järgmise Eesti kergejõustiklase nimi, kes Värniku ja Kanteri järel suudab MM-võidu või olümpiamedali pärast võistelda.
Eriti kohatu on Andrus Värniku ja Kristjan Rahnu ühte patta panemine. Andrus Värnik on Eesti läbi aegade üks kõige edukamaid kergejõustiklasi oma MM-kulla ja MM-hõbedaga. Tema ees või kõrval seisavad ainult olümpiavõitjad Jüri Tarmak, Jaak Uudmäe, Erki Nool ja maailmameister Gerd Kanter.
Kristjan Rahnu on üliandekas kergejõustiklane, kes on kahjuks teinud ainult kaks head kümnevõistlust (2005. aastal Arles'is isiklik rekord 8526 punkti ja Helsingi MM-il 6. koht tulemusega 8223 punkti.) ning läheb ajalukku Eesti kõigi aegade kõige rohkem vigastuste üle kurtnud kergejõustiklasena.
Värnik on läbi aegade olnud ebastabiilne viskaja, kuid kindlasti suurvõistluste mees. Juba 2000. aastal Sydneys viskas verinoor Värnik kvalifikatsioonis 81.34 ja pälvis sellega noore mehena 15. koha. Temast praegu hea mitu aastat vanemal Mihkel Kukel annab seda tulemust Pekingis järgi visata. (Kuigi kindlasti on Värniku asemel Kuke saatmine OM-ile igati õige otsus.) 2003. aastal tuli suurüllatusena MM-hõbe Pariisis ja kaks aastat hiljem Helsingist võit, mis tagas mehele aukoha meie kergejõustikuajaloos.
Üks minu elu eredamaid spordielamusi on see, kuidas Värnik nuttis 2004. aastal ajakirjanikele intervjuud andes, sest vigastuse tõttu pidi ta leppima 6. kohaga, samal ajal kui olümpiamedalid jagati keskpäraste tulemustega. See ehe hetk näitas, kui õrna hingega on näiliselt karune odaviskaja. Tagantjärele tarkusega võib öelda, et üks efektne salto võidurõõmu väljendamiseks Kadrioru staadionil maksis Värnikule neli aastat tagasi tema ainsa võimaluse võita Ateenas OM-kuld või vähemalt -medal.
Andrusest on kahju, sest ta oleks võinud saavutada palju rohkem. Kahjuks kadus mehel pärast Helsingi MM-triumfi kindel pind jalge alt ning tippvormi pole ta pärast seda enam jõudnud. Erinevalt näiteks Erki Noolest, kel jätkus motivatsiooni ja kainet mõistust ka pärast OM-võitu. Erinevalt ka Andreas Thorkildsenist ja Tero Pitkämäkist, kelle ees Värnik kolm aastat tagasi Helsingis triumfeeris ning kes on sest ajast saati stabiilselt maailma odaviset juhtinud.
Andrus oleks võinud samuti kolm viimast aastat maailma tipus püsida, aga suurvõit viis tal kindla pinna jalge alt. Halva endena mõjus juba see, kui Helsinki MM-il sättis end igal võimalikul juhul koos Värnikuga pildile Seppo Räty, kes on samuti odaviske maailmameister, kuid kelle karjääri ja kogu edasist elu rikkus kõvasti alkoholiga liialdamine.
Lõppegu Andrus Värniku sportlaskarjäär kuidas tahes, pole kellelgi õigust teda luuseriks nimetada. Kes seda ei usu, nimetagu palun järgmise Eesti kergejõustiklase nimi, kes Värniku ja Kanteri järel suudab MM-võidu või olümpiamedali pärast võistelda.
22.7.08
Karadzic - Euroopa vihkab, Serbia armastab?
Kogu Eesti ja Euroopa meedia rõkkab heameelest, sest massimõrvar Radovan Karadzic on viimaks tabatud ja astub kohtu ette. Ent kas Karadzici tabamine tähendab ka tegelikult muutust Serbia poliitikas ja serblaste mõtlemises?
Või nagu ütles kolleeg Marko Mihkelson: Serbia astus suure sammu Euroopa Liidu suunas. Mina olen ses osas palju skeptilisem, sest paljude serblaste mõtteviis ja väärtushoiakud on Euroopa Liidust ehk veel kaugemalgi kui türklastel.
Suhtlesin mõned aastad tagasi ühel õppereisil Shveitsis pikalt kahe intelligentse Serbia naisega. Üks neist oli 30-aastane suure Belgradi päevalehe ajakirjanik, teine ligi 60-aastane professor Vojvodinast, kes uuris ajakirjandust ja vähemusrahvuseid.
Esmase mulje kohaselt oli tegu meeldivate tarkade inimestega, ent ajapikku hakkas kogu ülejäänud seltskond, mis koosnes ligi 15 rahvuse esindajatest, neid vältima.
No mitte kuidagi ei tahtnud eestlased, lätlased, ungarlased, bulgaarlased ja teised olla nõus Serbia naiste arvamusega selle kohta, et NATO sooritas sõjakuriteo, kui pommitas 1999. aastal küüditavate ja mõrvatavate Kosovo albaanlaste kaitseks Belgradi. Sõjakurjategijateks peeti ikka serblasi, kes albaanlastele jõhkralt liiga tegid. Selline seisukoht ajas omakorda raevu Serbia intelligendid.
Rääkimata siis sellest, et Serbia ajakirjanik ja meediaprofessor oleks suutnud ühegi teise rahvuse esindajaid veenda selles, et tegelikult ei saa sõjakuritegudes süüdistada Karadzicit ja teisi temasuguseid kõrilõikajaid, kuna sõja algatajateks ja suurimateks mõrtsukateks olevat ikka horvaadid ja moslemid.
Kardan, et kuigi sestsaati on aeg edasi läinud, elab suur osa serblasi ikka veendumuses, et mitte nemad ei teinud Jugoslaavia lagunemise järel väiksematele naaberrahvastele liiga, vaid et neile tehti liiga. Tegid naabrid ja suured rahvusvahelised organisatsioonid.
Jään huvi ja hirmuga ootama Serbias läbi viidavaid avaliku arvamuse küsitlusi. Kardan, et enamus või vähemalt hirmutavalt suur osa serblasi ei pea Karadzicit erinevalt muust euroopast mitte sõjakurjategijaks, vaid NATO, USA ja Euroopa Liidu korraldatud nõiajahi ohvriks. Kui see nii on, siis pole muul Euroopal ka eriti põhjust Karadzici tabamist pidada oluliseks pöördepunktiks Serbia ajaloos.
Või nagu ütles kolleeg Marko Mihkelson: Serbia astus suure sammu Euroopa Liidu suunas. Mina olen ses osas palju skeptilisem, sest paljude serblaste mõtteviis ja väärtushoiakud on Euroopa Liidust ehk veel kaugemalgi kui türklastel.
Suhtlesin mõned aastad tagasi ühel õppereisil Shveitsis pikalt kahe intelligentse Serbia naisega. Üks neist oli 30-aastane suure Belgradi päevalehe ajakirjanik, teine ligi 60-aastane professor Vojvodinast, kes uuris ajakirjandust ja vähemusrahvuseid.
Esmase mulje kohaselt oli tegu meeldivate tarkade inimestega, ent ajapikku hakkas kogu ülejäänud seltskond, mis koosnes ligi 15 rahvuse esindajatest, neid vältima.
No mitte kuidagi ei tahtnud eestlased, lätlased, ungarlased, bulgaarlased ja teised olla nõus Serbia naiste arvamusega selle kohta, et NATO sooritas sõjakuriteo, kui pommitas 1999. aastal küüditavate ja mõrvatavate Kosovo albaanlaste kaitseks Belgradi. Sõjakurjategijateks peeti ikka serblasi, kes albaanlastele jõhkralt liiga tegid. Selline seisukoht ajas omakorda raevu Serbia intelligendid.
Rääkimata siis sellest, et Serbia ajakirjanik ja meediaprofessor oleks suutnud ühegi teise rahvuse esindajaid veenda selles, et tegelikult ei saa sõjakuritegudes süüdistada Karadzicit ja teisi temasuguseid kõrilõikajaid, kuna sõja algatajateks ja suurimateks mõrtsukateks olevat ikka horvaadid ja moslemid.
Kardan, et kuigi sestsaati on aeg edasi läinud, elab suur osa serblasi ikka veendumuses, et mitte nemad ei teinud Jugoslaavia lagunemise järel väiksematele naaberrahvastele liiga, vaid et neile tehti liiga. Tegid naabrid ja suured rahvusvahelised organisatsioonid.
Jään huvi ja hirmuga ootama Serbias läbi viidavaid avaliku arvamuse küsitlusi. Kardan, et enamus või vähemalt hirmutavalt suur osa serblasi ei pea Karadzicit erinevalt muust euroopast mitte sõjakurjategijaks, vaid NATO, USA ja Euroopa Liidu korraldatud nõiajahi ohvriks. Kui see nii on, siis pole muul Euroopal ka eriti põhjust Karadzici tabamist pidada oluliseks pöördepunktiks Serbia ajaloos.
18.7.08
Kes vastutust võtaks küll kanda?
Poliitiku üks kõige olulisem kutseoskus on võime rääkida lühikeste löövate lausetega. Killumehi armastavad ajakirjanikud, sest meedia vajab ühe lühemaid ja müüvamaid tsitaate. Seetõttu murravad killumehed kehvema suuvärgiga kolleegidest sagedamini meediasõelast läbi ning suudavad avalikku arvamust oma huvides mõjutada.
Viimase nädala lööklause Eestis on haridusminister Tõnis Lukase kild: „Tinglikult võib öelda, et krokodill sõi laste koolitoidu ära.“
Seda absoluutselt depressiivset hitti mängisid kõik meie meediakanalid. Paraku pole kõik kuld, mis hästi kõlab.
Kuidagi kummaline ministri kurtmine, et keegi tegi kusagil tema valdkonda puudutava ebaõiglase otsuse. Vähe sellest, ebapopulaarse otsuse tegija näikse olevat nn krokodillide komisjon ehk valitsusliidu mitteametlik töörühm.
Sotsid kaitsesid koolilõunat
Tegelikkus oli siiski hoopis teistsugune. Muude säästuettepanekute seas pakkus üks parempartei krokodillide komisjonis välja idee lõpetada riigipoolne koolilõunate rahastamine, mis tähendanuks umbes 265 miljoni krooni suurust kokkuhoidu. Teise parempartei krokodillid olid selle pakkumisega nõus, kuid sotsiaaldemokraadid vaidlesid vastu ja kokkuleppele ei jõutud.
Edasi läks otsustamisjärg valitsusele, mille otsuse kohaselt rahastab riik koolilõunaid alates 2009. aastast pooles ulatuses ning soovib teise poole tasumist linnadelt ja valdadelt. Muidugi osales selle otsuse tegemisel haridusminister.
Ühe ministri üks lause ei vääriks nii pikka juttu, kui see poleks ere näide valitsemisvastutuse äraveeretamisest, mis viimastel kuudel on Eesti riigivalitsemist tõsiselt pidurdanud. Kõik saavad aru, et riigi kulusid on vaja koomale tõmmata, aga keegi ei julge selle eest vastutada.
Meenutagem – peaminister venitas pikalt otsusega kärpida riigi kulusid juba 2008. aastal negatiivse lisaeelarve tegemisega. Nüüd on juba tagantjärele tarkusega selge, et Eesti valitsuse kiire reageerimine majandusseisakule ning kahanevatele maksulaekumistele oli ainuõige otsus. Meie lõunanaabrid lätlased jõudsid sama otsuseni hiljem ning seetõttu kannatas nende majanduse rahvusvaheline usaldusväärsus.
Kahjuks on valitsus liiga pikalt venitanud ka 2009. aasta riigieelarve koostamiseks vajalike otsuste tegemisega. Juba kaks kuud tagasi oli selge, et majanduse kasvutempo ei kiirene oluliselt ka järgmisel aastal ning vastavalt on riigi tulud mõni aasta tagasi planeerituga võrreldes palju väiksemad.
Kuigi näiteks ministeeriumite tegevuskulude karm kärpimine oli otsus, milles jõudsid üksmeelele nii kurikuulsad krokodillid kui ka valitsuskabinet, teatas peaminister Andrus Ansip pressikonverentsil sellest sõnadega: rahandusminister on otsustanud .... Teisisõnu veeretas valitsusjuht, kes peaks oleme meeskonna liider, vastutuse oma kolleegile. Tema kõrval istunud rahandusminister vaid muheles selle peale, sest Ivari Padar on üks väheseid ministreid, kes pole vastutust kartnud ning on kriitikat kartmata lahendusi välja pakkunud.
Valijaid alahinnatakse?
Tundub, et tegemist on tõsise eestlaste alahindamisega. Inimesed saavad ju aru, et kui riigil on vähem raha, siis saab riik ka vähem kulutada. Inimesed saavad aru, et Eesti majandusraskuste üheks põhjuseks olevat kinnisvaramulli ei puhunud lõhki praegune ega eelmised valitsused, vaid Põhjamaade pankade võitlus siinse turu pärast. Ja et kogu maailmas üheaegselt tekkinud rahanduskriisis ning toiduainete ja kütuse hinnatõusus pole süüdi Eesti valitsus.
Lihtne oli valitseda ajal, kui riigieelarve kasvas 20% aastas. Ent ajalugu on näidanud, et inimesed hindavad just neid poliitikuid, kes võtavad vastutuse ja leiavad lahendusi just rasketel aegadel.
Tobe on valitsusliidu partneritega suhelda leheveergudel ja mitte silmast silma juttu rääkides. Aga mis muud teha, kui mõned ministrid teevad eelarvet rohkem leheveergudel kui valitsuse istungitel.
Olen kindel, et julgust otsustada ja julgust vastutada on rohkem augusti lõpus, mil valitsus paneb värskele majandusprognoosile tuginedes kokku eelarve viimase variandi ja lähetab selle Riigikokku.
See artikkel ilmus tänases SL Õhtulehes.
Viimase nädala lööklause Eestis on haridusminister Tõnis Lukase kild: „Tinglikult võib öelda, et krokodill sõi laste koolitoidu ära.“
Seda absoluutselt depressiivset hitti mängisid kõik meie meediakanalid. Paraku pole kõik kuld, mis hästi kõlab.
Kuidagi kummaline ministri kurtmine, et keegi tegi kusagil tema valdkonda puudutava ebaõiglase otsuse. Vähe sellest, ebapopulaarse otsuse tegija näikse olevat nn krokodillide komisjon ehk valitsusliidu mitteametlik töörühm.
Sotsid kaitsesid koolilõunat
Tegelikkus oli siiski hoopis teistsugune. Muude säästuettepanekute seas pakkus üks parempartei krokodillide komisjonis välja idee lõpetada riigipoolne koolilõunate rahastamine, mis tähendanuks umbes 265 miljoni krooni suurust kokkuhoidu. Teise parempartei krokodillid olid selle pakkumisega nõus, kuid sotsiaaldemokraadid vaidlesid vastu ja kokkuleppele ei jõutud.
Edasi läks otsustamisjärg valitsusele, mille otsuse kohaselt rahastab riik koolilõunaid alates 2009. aastast pooles ulatuses ning soovib teise poole tasumist linnadelt ja valdadelt. Muidugi osales selle otsuse tegemisel haridusminister.
Ühe ministri üks lause ei vääriks nii pikka juttu, kui see poleks ere näide valitsemisvastutuse äraveeretamisest, mis viimastel kuudel on Eesti riigivalitsemist tõsiselt pidurdanud. Kõik saavad aru, et riigi kulusid on vaja koomale tõmmata, aga keegi ei julge selle eest vastutada.
Meenutagem – peaminister venitas pikalt otsusega kärpida riigi kulusid juba 2008. aastal negatiivse lisaeelarve tegemisega. Nüüd on juba tagantjärele tarkusega selge, et Eesti valitsuse kiire reageerimine majandusseisakule ning kahanevatele maksulaekumistele oli ainuõige otsus. Meie lõunanaabrid lätlased jõudsid sama otsuseni hiljem ning seetõttu kannatas nende majanduse rahvusvaheline usaldusväärsus.
Kahjuks on valitsus liiga pikalt venitanud ka 2009. aasta riigieelarve koostamiseks vajalike otsuste tegemisega. Juba kaks kuud tagasi oli selge, et majanduse kasvutempo ei kiirene oluliselt ka järgmisel aastal ning vastavalt on riigi tulud mõni aasta tagasi planeerituga võrreldes palju väiksemad.
Kuigi näiteks ministeeriumite tegevuskulude karm kärpimine oli otsus, milles jõudsid üksmeelele nii kurikuulsad krokodillid kui ka valitsuskabinet, teatas peaminister Andrus Ansip pressikonverentsil sellest sõnadega: rahandusminister on otsustanud .... Teisisõnu veeretas valitsusjuht, kes peaks oleme meeskonna liider, vastutuse oma kolleegile. Tema kõrval istunud rahandusminister vaid muheles selle peale, sest Ivari Padar on üks väheseid ministreid, kes pole vastutust kartnud ning on kriitikat kartmata lahendusi välja pakkunud.
Valijaid alahinnatakse?
Tundub, et tegemist on tõsise eestlaste alahindamisega. Inimesed saavad ju aru, et kui riigil on vähem raha, siis saab riik ka vähem kulutada. Inimesed saavad aru, et Eesti majandusraskuste üheks põhjuseks olevat kinnisvaramulli ei puhunud lõhki praegune ega eelmised valitsused, vaid Põhjamaade pankade võitlus siinse turu pärast. Ja et kogu maailmas üheaegselt tekkinud rahanduskriisis ning toiduainete ja kütuse hinnatõusus pole süüdi Eesti valitsus.
Lihtne oli valitseda ajal, kui riigieelarve kasvas 20% aastas. Ent ajalugu on näidanud, et inimesed hindavad just neid poliitikuid, kes võtavad vastutuse ja leiavad lahendusi just rasketel aegadel.
Tobe on valitsusliidu partneritega suhelda leheveergudel ja mitte silmast silma juttu rääkides. Aga mis muud teha, kui mõned ministrid teevad eelarvet rohkem leheveergudel kui valitsuse istungitel.
Olen kindel, et julgust otsustada ja julgust vastutada on rohkem augusti lõpus, mil valitsus paneb värskele majandusprognoosile tuginedes kokku eelarve viimase variandi ja lähetab selle Riigikokku.
See artikkel ilmus tänases SL Õhtulehes.
Subscribe to:
Posts (Atom)
