Kõne Sakhartvelo ehk Gruusia toetuseks

Hea eesti rahvas,
head kolleegid ja külalised,

Kõnelesin enne teie ette astumist kahe Tbilisis töötava eestlasega. Nende kirjeldus olukorrast erineb tunduvalt sellest pildist, mida maalib Kreml.

Hoolimata Venemaa presidendi käsust peatada sõjategevus, pommitatakse Gruusia ehk Sakhartvelo asulaid. Venemaa toob Gruusiasse pidevalt sõjajõude juurde. Lõuna-Osseetias toimub täna ja praegu grusiinide vastu suunatud etniline puhastus, mida viivad Vene armee vaikival heakskiidul läbi nn paramilitaarsed rühmitused. Vaid mõni tund tagasi võttis üks Eesti ajakirjanik Gori lähistel oma autosse haavatud grusiini, kes oli õnnega pooleks pääsenud paramilitaarse rühmituse liikmete poolt mahalaskmisest.

Viimastel aastatel on Goris käinud tuhanded, kui mitte kümned tuhanded eestlased. Me oskame seetõttu mõelda end selle linna elanike ja kogu Gruusia elanike rolli. Vahemärkusena – Gori oli siiani ajaloos tuntud ühe Venemaa isevalitseja sünnilinnana, nüüd läheb ta lisaks ajalukku ka linnana, mille üks teine Venemaa valitseja purustas.

Gori linna hõivamisega on Venemaa Gruusia sisuliselt pooleks lõiganud. Ilmselt on sellise käitumise minimaalne eesmärk tekitada olukord, kus Venemaa hakkab oma järgnevatel päevadel väiksele naaberriigile ette kirjutama, mida nad senise vaba ja sõltumatu poliitika asemel peavad ette võtma. Ent jätkuvalt pole välistatud ka see, et Kremli eesmärk on Gruusia sõjaliselt vallutada.

Kui rahvusvaheline üldsus ei sekku, siis nii lähebki nii ehk naa. Seetõttu Sotsiaaldemokraatlik Erakond toetab Riigikogu avaldust, mille kohaselt:

- Venemaad tuleb jõuliselt ja konkreetsete sanktsioonidega survestada selleks, et lahingutegevus ka tegelikult lõppeks ning Venemaa väed viidaks tagasi oma territooriumile.
- me veename kindlasti oma partnereid, et EL-il pole võimalik sõlmida partnerluslepet riigiga, mis nii jõhkralt rikub rahvusvahelist õigust
- Venemaa rahuvalvajate asemel peavad tulevikus nendes konfliktikolletes asuma rahu valvama erapooletud rahuvalvajad, vajadusel ka Eesti rahuvalvajad.

Liikluseeskirju tunnevad ja teavad kõik inimesed, sest see puudutab meid kõiki iga päev. Rahvusvahelist õigust tunnevad vähesed inimesed, sest meie igapäevast elu mõjutab see haruharva. Liikluseeskirjad on olulised, sest nende rikkumine ohustab sadade inimeste elu ja tervist. Rahvusvahelise õiguse rikkumine on veel olulisem, sest sellest sõltub tervete rahvaste ja riikide, miljonite ja kümnete miljonite inimeste saatus.

Kasutan siinkohal liikluseeskirjade võrdlemisest rahvusvahelise õigusega, et teha paremini mõistetavaks see, milliseid uskumatuid rahvusvahelise õiguse rikkumisi on Kreml praegu endale Gruusias lubanud.

Liikluseeskirjade rikkumine on see, kui sõita lubatust 10 km tunnis kiiremini. Hoopis teisest mastist liikluseeskirjade rikkumine on see, kui kihutada vastassuuna vööndis ja põhjustada paljude inimeste hukkumisega lõppenud liiklusõnnetus. See, mida Venemaa on teinud ja teeb praegu Gruusias, ei ole piltlikult öeldes väikene kiiruseületamine, see on tankiga kihutamine maanteel, mille tulemusena lömastatakse süütuid inimesi.

Viimastel aastatel Gruusiat külastades on olnud heameel jälgida nende majanduse silmnähtavat arengut. Pikk tee rahva elujärje parandamiseks on pärast pikaajalist seisakut käidud, aga väga pikk tee on veel käia. Eriti imetlusväärne on Gruusia areng hoolimata Venemaa pikaajalisest majandusblokaadist. Nüüd me teame, et isegi kui sõjategevus peatub, on Gruusia majandusel tekitatud ränka kahju. On purustatud infrastruktuur ja hävitatud välisinvestorite usaldus. Eesti on siiani panustanud sellesse, et Gruusia majandus areneks ning peab seda tegema ka edaspidi.

Kuidas seda teha? Väga olulised on rahvusvahelised abiprogrammid. Ent vähemalt sama oluline on ka välisinvestorite usu taastamine sellesse, et Gruusia majandusse tasub raha paigutada.

Meenutan teile, et hiljutisel NATO tippkohtumisel Bucarestis jäi Gruusia koos Ukrainaga ilma NATO-liikmelisuse teekaardist. Toona eelkõige Saksamaa vastuseisu tõttu. Saksamaa väide, et Gruusia NATO teekaart ärritab Venemaad, oli väga ekslik. Seda teame me nüüd kahjuks juba tagantjärele tarkusega, mis on täppisteadus. Venemaa tõlgendas NATO otsust hoopis võimalusena – võibolla viimase võimalusena – oma huvid Gruusias jõuga maksma panna. Võtta oma sõjalise kontrolli alla separatistlikud Gruusia piirkonnad, hävitada Gruusia majandus ning vahetada välja Kremlit ärritav läänemeelne valitsus.

Toimunud sündmused ei tohi olla tõkend Gruusia teel NATO-sse. Vastupidi, pärast neid sündmusi on selge, et Gruusia vajab võimalikult kiiret võimalust liikmelisuse omandamiseks. Praegune õppetund peab NATO jaoks olema ühene: Gruusia julgeoleku tagamiseks on vaja anda Gruusiale võimalikult kiiresti võimalus NATO-ga ühinemiseks. Meenutan, et Gruusias toimunud rahvahääletusel toetas rahvas ülekaalukalt NATO-ga ühinemist.

Ent Gruusia juurest Eesti juurde. Kremli käitumine on andnud Riigikogule ja kõigile Eesti elanikele ühemõttelise sõnumi: hoolimata majandusseisakust on praeguses olukorras vajalik suurendada kaitsekulutusi varem NATO partneritega kokku lepitud tempos. Eesti peab suurendama oma heidutusvõimet ja mitte lootma ainult NATO vihmavarju peale. Juba järgmise aasta riigieelarve arutamisel peame me Gruusia kogemusest õppima.

Lõpetuseks on mul kogu selle kurva loo juures ühe asja pärast ka heameel. Heameel on selle üle, et Eesti Riigikogu, valitsus ja president on tekkinud olukorras reageerinud erinevalt paljudest teistest Euroopa riikidest kiiresti. Ühe erandiga ka väga ühtselt. Parimaks näiteks sellest on nii sotsiaaldemokraatide ja IRLi korraldatud meeleavaldused mitmes linnas, millel on osalenud tuhandeid inimesi. Kuni president Ilvese tänase visiidini koos meie naabrite riigipeadega Tbilisisse. See näitab, et rasketel hetkedel me oskame hoida ühte. Üksmeelt meile ja tugevat toetust Gruusia omariiklusele!

See on tänases Riigikogus veidi lühendatult esitatud kõne tekst.