Täna Riigikogu põhiseaduskomisjonis arutlusel olnud Reformierakonna ja IRL-i valimisreformi nõrkust iseloomustab kõige ilmekamalt asjaolu, et selle järgi toimuksid 2039. aastal järjepanu Riigikogu, Europarlamendi, presidendi ja omavalitsuste valimised.
Hääletan järgmisel nädalal esimesel lugemisel sellise valimisreformi vastu kolmel põhjusel. Esiteks on praegune rütm, mille kohaselt Riigikogu ja omavalitsuste valitsused vahelduvad iga kahe aasta tagant, palju parem. Nii saavad valijad iga kahe aasta tagant erakondadele valimiskastide juures selgeks teha, kas nad kiidavad nende tegevuse heaks või laidavad maha. Reformierakonna-IRL-i valitsusreform vähendab valijate võimu ja suurendab parteikontorite võimu, sest annab valijatele võimaluse sekkuda Eesti elu juhtimisse ainult iga nelja aasta tagant.
Teiseks pole 100 aasta peale kavandatud valitsusreform jätkusuutlik, sest nagu näitab eelmise sajandi ajalugu, muudetakse nii pika aja vältel valimissüsteemi korduvalt niikuinii. (Sama kinnitab enamuse Euroopa riikide ajalugu.) Isegi 1992. aastal jõustunud valimiskord on muutunud juba kaks korda - esiteks pikendati omavalitsuste valimistsüklit ning teiseks lisandusid pärast ühinemist Euroopa Liidu europarlamendi valimised.
Kolmandaks on valimissüsteemi stabiilsus omaette oluline väärtus, mis tagab ühiskonna turvalise juhtimise pika aja vältel. Paremparteide välja pakutud valimisreform paiskab selle 20-aasta pikkuse ülemineku perioodi ajaks sassi.
Õnneks on tõenäosus, et selline valimiskorra muutus jõustub, väike, sest põhiseaduse muudatuse peab heaks kiitma nii praegune kui ka järgmine Riigikogu koosseis. Praeguses Riigikogu koosseisus sunnivad Reformierakond ja IRL selle muidu alati demokraatlike väärtuste kaitsmisest jutlustavate roheliste abiga läbi, aga järgmises Riigikogu koosseisus on selle õnnetu eksperimendi läbiminek vähemtõenäoline.
10.6.10
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment